Raud märkis, et kuigi ühest küljest on väga õige, mõistlik ja tark mõelda muusikaga tegeldes väga suurelt, sest see aitab sind oma väikestes sammudes, mida sa kodumaal teed, oluliselt edasi, tuleb arvestada ühe olulise asjaga.

"Aga minu väide on see, et kui sa muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis kujutad ette, et lööd läbi Ameerika Ühendriikides, Lääne-Euroopas või Aasias, siis on oluline aru saada ja mõista, et selleks, et olla kusagil kultuuriliselt tähenduslik või relevantne, pead sa selles keskkonnas elama, olema elanud või sündima."

Raud selgitas, et ühe popikooni puhul me ikkagi eeldame, et terve generatsioon valib ta enda hääletoruks. "Ja miks peaks see olema üks Eesti pillimees, kelle ta oma hääletoruks valib?"

Samas tõdes ta, et omal ajal, kui nad tegid ansamblit Mr. Lawrence, oli ta täiesti veendunud, et see inimene võiks olla eestlane. "Tagantjärele on mul hea meel, et ma läksin nii suure aplombiga peale."

Raud lisas, et nende Ameerika vallutamise plaan oli mastaapne ja grandioosne, vähemalt tema enda oma. "Kui see ei teostunud, oli see minu jaoks ikkagi väga suur unelmate ja illusioonide kokkuvarisemine."

Rääkides sellest, miks need plaanid ikkagi ei teostunud, tõdes ta, et ega iga ameeriklane, eks bändi teeb, ei saa ka kohe maailmakuulsaks, kuigi kohapeal on tal võimalik publikuga vähemalt suhtestuda.

"Me ootasime, millal tuleb faks selle kohta, kuidas oleme saanud kuulsaks. Seda on raske ette kujutada, et sul on oma koduses Eestimaa magamistoas võimalik rokkmuusiku või ükskõik kelle teisena vallutada tohutuid turge. Sa pead seal elama, sa pead olema seal kultuuris arusaadav, usutav. Ainult nii on see võimalik."

Ta tõdes, et mõistagi olemas erandeid. "Nende erandite najal me end püsti ja oma optimismi elus hoidsime."