Vabatahtlik Kalakaitse on organisatsioon, mis jälgib röövpüüdjaid ning aitab keskkonnaametit. Kui kalakaitsjad keelatud tegevuse fikseerivad, annavad nad sellest keskkonnaametile või politseile teda. Enamasti jälgivad kalakaitsjad kindlaid piirkondi, näiteks lõhejõgesid, kuid samuti reageeritakse ka kaasmaalaste vihjetele.

Harik tunnistas, et ülemäära palju vabatahtlikud ise röövpüüdjatega teha ei saa – vahelejääja nõusolekul ootavad nad temaga koos politseid või keskkonnaametit. "Ega meil rohkem muid hüvesid pole," selgitas Harik.

Juhul kui röövpüüdja pole nõus korrakaitsjat ootama ning hakkab ära sõitma, on vabatahtlikel siiski õigus talle järgneda. Hariku sõnul tuleb vahel ette ka tagaajamisi ning vabatahtlikke on ka relvaga ähvardatud. "Enamasti lähevad asjad rahulikult," nentis ta.

Üks, mida kalakaitsjad jälgivad, on see, et lõhesid kudemisperioodil ei püütaks. Hariku sõnul lähevad kudemisperioodil kalu püüdma enamasti need, kes on seda juba aastakümneid teinud. "Eks need suuremalt jaolt rahvakeeli öeldud vanakooli mehed ole – sellised, kes lõhejõe ääres elavad. Eks nad sikutavad oma nooremaid sugulasi ka kaasa ja õpetavad neile ka. Nii see kett edasi läheb," selgitas ta.

Harik rääkis, et kalakaitse ei tegele vaid lõhedega, jälgimise all on ka haugid, vähid ning Emajões elavad latikad ja kohad. Vabatahtlik meenutas, et kord peitis üks röövpüüdja vähid jalas olevate aluspükste sisse.

Kalakaitsja sõnul teeb ta vabatahtlikku tööd parema looduse nimel. "Ma tahaks küll, et minu poeg ja paljude isade pojad saaksid kala ise püüda, mitte ei peaks kala poeletis nägema. Inimesed võiksid selle kuu-poolteist, millal see kalakeeld on, ära oodata, ja minna inimese kombel kalale, mitte tegeleda nende kalalapsekeste tapmisega."

Üks suur probleem on Hariku sõnul see, et inimesed pole kalapüügiseadustega kursis ja tegelevad röövpüügiga teadmatult. "Jube raske on 70-aastasel netist infot üles leida," märkis ta.