Imbi tunnistas, et pärast esmakohtumist Endel talle kohe teiste hulgas silma küll ei hakanud. "Ta oli võrdne teistega." Endel oli just naasnud Siberist, kuhu ta oli läinud 17-aastaselt ja kus ta veetis seitse aastat. Abieluettepaneku tegi Endel üsna pea pärast esmakohtumist, veebruaris 1957.

Imbi sõnul tuli ettepanek nagu välk selgest taevast – kohtingut või midagi sellist sellele ei eelnenud. "Ma mäletan, et koju tulles rääkisin sellest emale, et näe, nüüd tehti ettepanek. Aga see võttis natuke aega, et seda kõike seedida ja ära mõelda."

Endel tunnistas, et tema ei-sõna ei kartnud, vaid võttis seda kõike väga loomulikult. Abieluni jõudsid nad 9. mail Kadriorus, pulmapidu oli augustikuu lõpus. Ettepanekule järgnenud ajal hakkasid nad lõpuks ka koos väljas käima. "Jalutasime kõik prügimäed läbi," meenutas Imbi.

Kihlamiselt võttis Imbi endaga kaasa tarkuse, mida jagas talle neid kihlanud pastor – abielu on kui väike taimeke, mis kasvab, aga selle eest tuleb hoolitseda. "Ja väga hoolega hoolitseda – küll teda tuleb kasta, väetada, rääkida ja ta kasvab. Nüüd on näha, et meil on ta kasvanud 65 aastat."

Imbil ja Endlil on abielust kaks poega, kellel mõlemal on kolm last. Nüüd on neil ka 11 lapselapselast. Esimene poeg sündis siis, kui nad elasid veel 9-ruutmeetrises korteris koos Imbi emaga. "Ema magas köögis, sest tal ei olnud muud kohta."

Abieluaastad ei ole kindlasti olnud lust ja lillepidu, kinnitas Imbi.

"Eks on olnud nii ja naa. Aga siiski erimeelsusi on, aga siis lepime. Aga me oleme mõlemad ses suhtes rahulikud. Üks vaikib, kui teine räägib. Tema [Endel] on üldse suur vaikija. Eks ma teda vahest närvi ajan, aga samas ta võtab kõike rahulikult ja rahustab mind ka maha."

Nii pika abielu saladus on kahtlemata armastus, on Endel kindel. "Armastus ei ole väiksem ka kõik need aastat hiljem, kui ta oli 65 aasta eest."