Hanno Tomberg: lapse sünd on kõige olulisem asi maailmas

TalTechi avatud ülikooli juht ja ajakirjanik Hanno Tomberg ütles Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…", et isaks saamise tunne on miski, mida ta ei vahetaks mitte kunagi mitte millegi muu vastu.

"Kõik need, kes on isad või emad, teavad, et lapse sünd on kõige olulisem asi maailmas. See, et oled isaks saanud, on nii suur õnn ja õnnistus. Ma arvan, et ma vist särasin sel hetkel nii, et see kiirgus igale poole," jagas ta enda kümne aasta taguseid tundeid.  

Hannoga saatesse tulnud ema Ene Tomberg naeris ja kinnitas, et poeg tõesti säras sedasi, et aupaistet oli ümber pea näha.

Hanno sai isaks 45-aastaselt, tema suur soov on, et tal jätkuks jaksu poja Rasmusega koos sporti teha nii, nagu tema enda isa tegi. "Mu isa tegeles meiega (Hannol on noorem vend Herki - toim.) väga palju, sportis meiega nii kaua ja nii palju kui jõudis. Käisime igal talvel Käärikul suusatamas, ta tegi kõik meiega kaasa, kuid tasemevahe hakkas välja tulema siis, kui ma olin 15-aastane. Tema jäi järjest vanemaks ja meie saime tugevamaks," rääkis ta.

Tänapäeva lapsed vajavad vähem rangust

Hanno sõnul on tänapäeva lapsed tunduvalt targemad, kui tema põlvkond oli. "Nad on maailmast nii palju erinevat infot ahminud ja meile ei pruugi meeldida see, mida nad telefonidest või arvutitest vaatavad, aga nad ajavad oma suunda. Me peaksime ära tundma need asjad, milles meie lapsed on tugevad ja neid innustama."

Ennast peab Hanno pigem rangeks lapsevanemaks ning ta kannab edasi enda vanemate kasvatusmustrit. Samas leiab ta, et tänapäeva lapsed vajavad rohkem vabadust ja vähem rangust ning püüab seda igapäevaselt meeles pidada.

Enda lapsepõlveradadele rännates meenutas Hanno, et vanemad olid neile vennaga suureks eeskujuks ning kõige rohkem joonistus välja see, et vanemad olid ranged, aga õiglased. "Kuna nad said ise ka oma liigsest rangusest aru, tuli leppimine alati kiiresti," sõnas ta. "Teine asi oli, et me õpiksime ja käituksime hästi. Nendes kohtades väga palju armu ei antud," lisas Hanno.

Iidol Gunnar Hololei suunas ajakirjandusse

Hanno Tomberg teadis juba varakult, millise eriala ta valib – teda mõjutas raadiolegend ja spordiajakirjanik Gunnar Hololei. "Minu jaoks oli otsus 10. klassiks tehtud – olin väga aktiivne spordireportaažide kuulaja. Kuulasin ja nägin silme ees pilti sellest, mis toimus. See jättis sügava mulje," kirjeldas ta, ning selgitas, et ühel hetkel astus Noorte Reporterite Klubisse.

"Gunnar oli Hanno jaoks iidol. /---/ Ma ei tea, et meil oleks kunagi olnud juttu, et Hanno võiks üldse õppida midagi muud kui ajakirjandust," lisas ema Ene.

Kuus aastat nälga

Saates jutustas Hanno ema Ene ka enda lapsepõlveloo, mis sai hirmsa suuna, kui Ene oli vaid aasta ja ühe kuu vanune. "Tuli see õnnetu 1941. aasta, kui öösel tulid võõrkeelsed inimesed ja nõudsid, et me kiiresti asjad kokku paneksid. Keegi ei osanud ju vene keelt, ning ei saanud hästi aru. Ema oli tänulik, et osutati, et võtke sooje asju kaasa, aga see oli kohutav," kirjeldas ta.

Ene vend Mati oli sel ööl vanaema-vanaisa juures Viljandis ning pääses, kuid Ene koos emaga pandi ühte loomavagunisse, isa teise. "Ime, et ma seal loomavagunis ellu jäin," sõnas Ene.

Ene ja ta ema küüditati Malmõši linna, isa mujale metsatöödele. Ene isa suri 1944. aastal nälga. Ka Ene tundis võõrsil palju nälga – esimesest kuuest eluaastast ongi tal peamiselt meeles nälg. Ta jutustas, kuidas ta vahetas ema kootud mütsi toidu vastu, mida oli küll raske supiks nimetada, sest seal oli paar porgandit ja üks kartuliviil, aga see oli soe ja täitis siiski kõhtu.

Samuti on Enel meeles hetk, kui neile anti uue aasta puhul suur tükk leiba, millele oli määritud mingi rasvaollus ja sinna oli lisatud moosi. "See tunne on mul siiamaani suus. See oli midagi nii erilist."

Mälestus isast on Enel ainult tänu isa kirjadele emale. "Neid on muidugi kurb lugeda, aga see on suure armastuse lugu – neil oli õnnelik abielu ja see jätkus ka siis. Ema saatis isale pakke, sest tema tegi näputööd ja tal oli kergem," nentis Ene, ning lisas, et isa kirjadest oli näha, kuidas ta perele mõtles. "Ta nimetas mind "kullatäpikeseks", palus mu pead silitada ja ütles, et küllap need lapsed kunagi ka midagi ilusat näevad. Need sõnad läksid täide. Ma teadsin, et ta armastas mind väga," lausus Ene.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10 Saatejuht on Sten Teppan.

Toimetaja: Laura Raudnagel, Karmen Rebane

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: