"Selleks, et maailmameistriks saada, on vaja saada Eesti koondisesse. Selleks on vaja võita kohalikud võistlused, mida on neli. Selle põhjal formuleeritakse koondis, kes meistrivõistlustele läheb," selgitas kalapüügimeister Ivo Sööt.

"Juhust ei ole," märkis kalamees Raigo Padar. "Võistlusveekogul treening näeb välja selline, et veekogust tehakse 3D mudel – selleks on paadis olemas sonarid, mis näitavad erinevatel sügavustel erinevaid veekihte. Me kaardistame kogu veekogu ära ja otsime kalad üles. Kui me hakkame proovipüüke tegema, siis me teame ette, kus need kalad elavad."

Maailmameistrivõistlustel oli võistluskalasid neli: haug, ahven, koha ja tõugjas. Mehed selgitasid, et kuna neile meeldib väga haugi püüda, alustati haugide otsimises, kuid treeningute käigus selgus, et võistluskohas oli haugi vähe ning need, kes kätte saadi, olid väikesed. Kuna heale haugisaagile loota polnud, keskenduti ahvena ja koha püüdmisele. "Hilisemad treeningud näitasid, et ahven on see kala, millega saab tulemust teha," nentis Sööt.

Kalapüügivõistlustel on äärmiselt oluline, et kalu ei vigastata, sest pärast kaalumist ja mõõtmist tuleb kalad tervete ja elusatena tagasi vette lasta. "Reeglid näevad ette, et kui sa kala vigastad ja kohtunik selle fikseerib, saad kollase kaardi. Järgmise kala vigastamisel oled võistluselt eemaldatud," selgitas Padar.

Kalapüügi maailmameistrivõistlustega puutusid mehed esimest korda kokku 2015. aastal, kui nad sattusid paatidesse kohtunikeks. "Seal tuli meil idee, et tahame ise selle võistluse kunagi võita. Tegime endale plaani, et viie aastaga saame maailmameistriks. Me saime kolme aastaga," meenutas Padar.

"Korraks olid motivatsioonikriisid ja tuli koroona, aga selleks MM-iks valmistusime väga tõsiselt. Me läksime seda kindlapeale võitma," lisas ta.