"Hetkel on nii, et öeldakse, et laias laastus viiendik looduskaitsealadest on mõjutatud sõjast," kommenteeris zooloogis Lennart Lennuk Ukraina loodust. "See tähendab seda, et kolm miljonit hektarit, mis on rohkem kui pool Eestit, on tegelikult saanud sõja poolt pihta ja on ohuolukorras."

"Selliseid numbreid veel välja pole käidud, aga käib pidev dokumenteerimine ja monitoorimine. Hästi tähtis on olukord fikseerida ja aru saada, mis toimub. Hiljem kui tekibki küsimus, et mida ja kuidas taastada, siis on selle võrra lihtsam seda teha. Ja teiselt poolt ka agressorile, Venemaale ette näidata need kahjustused, mis tema on keskkonnale teinud ja neid siis ka sisse nõuda kuidagimoodi, kui see on võimalik," selgitas Lennuk. "See on ka siiski osa riigi varadest, osa ühiskonna tervisest."

Drevlianskõi looduskaitseala, mida on kutsutud ka Euroopa Amazonaseks oma võimsa looduse tõttu, on üks piirkondadest, mis on saanud sõja käigus kannatada. Piirkond asub Vene-Valgevene piiri ääres. "See piirkond on kõige enam olulisem sellepärast, et seal elavad ilves, hunt ja põder, keda meil on looduses justkui igal pool, aga kui me räägime Kesk-Euroopast, siis mida lõunapoole minna Eestist, seda vähemaks neid jääb," sõnas Lennuk. "See on üks piirkond, kus nad on alles - aga kui kauaks, seda ei tea."

"Lindudest on kõige rohkem teada, mis nendega toimub. Linde seiratakse väga hoolikalt. Võiks välja tuua, et Musta mere äärses piirkonnas, kus on palju märgalasid / .../ on reostus teemaks," tutvustas Lennuk, lisades, et seal elab näiteks pelikan. "Ja ka mürareostus mõjutab."

"Eks nad muidugi lähevad ära, kui toitu ja elupaika enam pole. Selle taastamiseks läheb ilmselt kümneid aastaid ikkagi," vastas Lennuk küsimusele, kas loomad ka sõja tõttu ühest piirkonnast teisse liiguvad. "Reostus kestab keskkonnas kümneid aastaid, kahjuks," lisas ta. "Õnneks looduskaitsjad jätkavad oma tööd, kuigi see on keerulisem."