"Ma mäletan, kui seal kevadise heinarõngu otsas lauda kõrval vilepilli harjutasin, paistis soe päike..., rünkpilved ja tiirutasid toonekured - oi, kuidas ma tahaks sedasi lennata, ma tahan linnutiivul lennata, miks mulle ei ole seda antud," kirjeldas pillimeister enda mõtteid ja igatsust aastakümnete tagant.

1970. aastatel tekkinud deltaplaanid andsid Ants Taulile vihje, et need ongi ju tiivad, millega tema lennata saaks. Kui ta Valga KEK-is kunstilise juhina töötas, selgus, et ametiühingu esimees Heiki Kont on Tartu lennuklubist toonud deltaplaani ja käib kuskil küngaste peal lendamas. "Läksin kohe tema kabinetti, ta vaatas mulle otsa ja ütles, et Ants, sina mängi oma lõõtsa, ära tule siia oma konte murdma, ei ole mõtet. Aga ma ei jätnud jonni," muigas Taul.

Lõõtsamees võetigi küngastele kaasa, kuid kohapeal selgus üllatuslikult, et lendamine tuli välja ainult Taulil. "Sain küngaste otsast alla lendama, teised vaatasid vesise suuga pealt. Otsustaime siis isaga, et vaatame jupi nööri ja isa veab mind autoga taeva alla," kirjeldas ta edasist ning lisas, et isa vedas teda siiski pikema trossiga kui jupp nööri, auto järel õhus ja asi õnnestus suurepäraselt.

Sedamoodi lendavast mehest jõudsid jutud peagi purilendur Illar Lingini, kes kutsus Tauli vägitükki kordama Ridala lennuväljale, kuhu oli hulk rahvast ilmaimet ootama kogunenud. "Alguses läks kõik hästi, kuid siis otsustati asja proovida sellega, millega purilennukeid õhku veeti, seda nimetati lebjotkaks. Esimesed paar korda õnnestus ja siis..., kui üles ärkasin, tundsin nuuskpiirituse lõhna ja nägin tohutut parve inimesi. Nii see lendamine sel korral lõppes," jutustas Taul.

Abikaasa Tiiu ootas samal ajal tütar Triinut ning oli pisarateni ehmunud, kui mees Võru haiglasse viidi. "Kuivõrd hoolimatu! Kuidas nii, et ei anna endale aru, millega tegeled," vahendas Ants Tiiu tundeid. "Aga ma ei jätnud lendamist, kaua ei pidanud vastu," sõnas Ants ja tunnistas, et neil on Tiiuga olnud küll õhus valik —  mina või lendamine. "Ma mõtlesin ja mõtlesin ja tegin salakavala käigu. Ütlesin lendamine... ja sain mõlemad. Kui ma oleksin öelnud lendamisele ei, mis ma siis pärast teinud oleksin?" muigas Ants Taul.

Isaga saatesse tulnud tütar, laululooja ja õpetaja Anu Taul rääkis, et neile tundus lastena isa lendamine pigem põnev kui ärev. "Lõpuks sai isa lennuasja nii käppa, et julges meid, lapsi, ka lennutada," meenutas ta.

50 aastat Tauli torupillist

Kuigi Ants Taul jõudis isegi motodeltaplaani ehitamise ja katsetamiseni ning tegeleb lendamisega tänaseni, teatakse teda eelkõige Tauli torupilli loojana. Tänavu 16. oktoobril tähistatakse Tauli torupilli juubelit – 50 aasta möödumist eesti torupilli taassünnist Riidajal Torupillitalus. Ants ja tema poeg Andrus on pilli palju täiendanud ning sellest on saanud eesti rahvamuusika asendamatu instrument, mis on tuntud ka maailmas.

Saates jutustas Ants Taul vanaisa Eduardist, kes enda valmistatud kandlel mängida armastas, kuid rohkem on tal meeles isa Johannes, kes jättis Antsu mällu müstilise pildi — suurt kasvu mees keset tuba püstijalu akordioni mängimas. "Hakkas külge see akordionihaigus," muigas Ants ja jätkas, et isa tõi talle torupilli sõrmilise ning seejärel klarneti. "Aga see klarnet kiuksus ja kääksus, ma tundsin, et see pole see õige pill, igatsesin akordionit ja salaja käisin isa oma mängimas," rääkis ta.

Pärast kaheksaklassilise kooli lõpetamist otsustas isa, et poiss peab siiski õppima tasuvama ameti, mis tähendas, et muusikakool jäi valikust välja ning peale Tõrva keskkooli sai Antsust kõrgelt haritud hüdrotehnika insener. "Ega ma ei püsinud kaua enda erialal," kommenteeris Ants Taul.

Lasteaiavaba kasvamine

Tütar Anu Taul mäletab enda lapsepõlvest, kuidas ta puust kiikhobul kiikudes laulda armastas. "Laulmine käis alati kõigega kaasas," ütles ta.

Taulide pere lapsed lasteaias ei käinud. "Neoonvestides lapsekesed, lasteaiatädi ees ja taga, ei ole õige keskkond lastele kasvamiseks," leiab Ants. "Ma tahtsin enda lastele vabadust ja looduse keskel kasvamist. Õpid enda, mitte teiste vigadest," selgitas ta enda filosoofiat.

Anu rääkis, et nad olid nagu metsikud kassid, kes inimestest eemale hoidsid ja ära jooksid, kuid lapsepõlv oli põnev ja andis võimaluse luua endale fantaasiamaailm. Samas tunnistas Anu, et sotsialiseerumine on ka väga oluline ning temal läks hiljem palju aega, et inimestega suhtlema õppida.

Anu rõhutas, et äärmiselt oluline on südamest rääkimine, just enda lähedastega. "Julgeda avada ennast ja usaldada lähedasi. See hoiab ära palju probleeme ja arusaamatusi elus. Õnneks meie oleme saanud vanematega südamest rääkida ja olen selle ka kaasa võtnud," kinnitas ta.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10 Saatejuht on Sten Teppan.