Liiv, kes varasemalt on peamiselt tegutsenud muusikaga seotud projektides, kuid on viimastel aastatel hakanud rohkem tegema ka draamatükke, tõdes, et eesmärki, et monotükki teha, tal polnud. "Vastupidi, ikka jube mõnus on minna partneritega lavale," selgitas ta.

Kivirähki kirjutatud näidend jõudis esimest korda Eesti Draamateatri lavale 2004. aastal. Loo peategelast Maunot kehastas tallal Tõnu Oja. Liiv sõnas, et kuigi ta on Oja versiooni "Aabitsa kukest" näinud ja sellest vaimustuses olnud, polnud see tollal ajend, miks teos ette võtta. Reedel esietenduva monotükini jõudis Liiv läbi juhuse. "Ma lihtsalt otsisin materjali eeskätt paarile-kolmele näitlejale, et teha mingi väiksem tükk. Äkki sai see "Aabitsa kukk" ette –  selles tegelases ja loos on midagi."

Liiv tunnistas, et tagantjärele pole ta Tõnu Oja versiooni üle vaadanud ega kuulanud selleks, et mitte Oja versiooni alateadlikult jäljendada. "Me oleme Andrusega loonud oma Mauno," lisas ta.

Liivi sõnul teeb "Aabitsa kuke" eriliseks materjali mitmekihilisus. Ta kirjeldas, et kui lugeda teksti nii, nagu see kirja on pandud, on tegemist väga vaimuka teosega, kuid samas on loos sügavus, mis on aja jooksul võimendunud. "Väga palju on ühiskonnas selliseid inimesi, kes tunnevad ennast tõrjutuna, kes on eemalejäetud sellest niinimetatud eduloost ja ongi üksi kuskil oma mullis," nentis Liiv.

Näitleja sõnul erineb monotükk teistest lavastustest, kus ta kaasa on teinud, enim seetõttu, et laval pole kedagi peale iseenda, kellele toetuda. "Muidu on ikka see, et kui jääd hätta, siis hea partner aitab su välja, aga praegu on nii et kellelegi peale iseenda loota pole."

Kui muidu Liiv lavale minnes lavahirmu enam ei tunne, siis monotüki esietenduse eel on tunded teistsugused. "Selle materjaliga on küll nii, et ma vahepeal ärkan öösel üles ja miskipärast Mauno tekstilõik käib mööda pead ringi. See on märk sellest, et ilmselt päris balansis see närvikava ei ole. Küllap see närv tuleb."