"Koroona ajal, kui etendused jäid ära ja ei saanud publiku ette astuda ning kuude kaupa ei olnud võimet testida oma loomingulist võimet ja tagasisidet saada. Siis hakkasingi maale, mis olen teinud, pulli pärast Facebooki üles panema."

Ta märkis, et kuigi inimesed on teinud teostele erisugust kriitikat, siis valdavalt on olnud reaktsioon üllatus.

Akadeemilisest Toompere kunstitegemist õppinud ei ole ja enda sõnul eriti kõva joonistaja ta ka pole. "Kui ma hakkan joonistama kaunist naist, siis välja tuleb sealt hobune."

Ta tõdes, et kunstihuvi on temaga koos käinud siiski pikalt.

"Mulle kunst meeldib väga ja mul on mitmeid kunstnikest sõpru ja kui ma olen neil külas käinud ja tundnud ateljees tärpentini, värnitsa ja õli lõhna, siis on justkui nagu ma oleks eelmises elus kunstnik olnud – midagi hakkab kihelema, midagi ärkab ellu, kananahk tuleb nagu peale."

Põhjus, miks ta ise lõpuks maalima hakkas – ta tahtis tunda seda lõhna. "Ma muidugi kohe julmalt asusin kõige kangema materjali ehk õlimaali kallale. Ma ei hakanud üldse lahjemate asjadega tegelema."

Toompere tunnistas, et inimest ta niimoodi maalida ei oska, selleks tuleks tal sada aastat harjutada. "Ma olen rohkem selline emotsioonide ja värvide loopija, ruumide ning struktuuride tekitaja, aga selles mõttes ma end selliseks kunstnikuks ei pea nagu Leonardo da Vinci olevat."

Ta tõdes, et on maalides jube kärsitu. "Ma tahan ruttu selle asja valmis saada. Ma ei kannata oodata nädalate või kuude kaupa, millal üks või teine kiht kuivab. Ma tahan ta ruttu valmis saada."

See tähendab, et spontaanselt see teinekord õnnestub, aga vahel läheb ka täiesti tuksi. "Kui ma seda parandama hakkan, siis ma viskan ta minema ehk kraabin värvi maha, lasen ära kuivada, krundin uuesti üle ja teen midagi muud."

Toompere sõnul ei tee ta neid maale niivõrd teistele vaatamiseks, kuivõrd iseenda lõbu pärast, kuigi tunnistas, et on nii edev, et tahab neid siiski näidata. "Ma tahan saada tagasisidet. Seda ma ikka vajan. Aga üldiselt teen neid kõiki enda jaoks."