"Loodus on hoopis teistmoodi Islandil – kõik need jäised mäed ja samblased laavaväljad. See kuidagi motiveerib elus edasi minema, mind vähemalt, ja inspireerib väga," sõnas Roosalu, mis teda Islandi juures kõige rohkem võlub.

"Kohalikud eestlased, kes seal elavad, on kunagi õpetanud, et alati peab olema kaasas villane müts ja kilepüksid, sest vihm sajab seal teatavasti vasakult paremale, mitte ülevalt alla," viitas ta tugevatele tuultele. "Müts sellepärast, et kui tuul on liustike poolt, võib see olla läbilõikavalt külm."

"Vahepeal kaob ära isegi telefonilevi, peab olema kaasas oma toit. Me ei näinud pooleteise päeva jooksul mitte ühtegi inimest matkarajal," meenutas Roosalu. "Nägime ainult ühte-kahte lindu, sest teatavasti loomi seal ju ka väga ei ole. Kõige tigedam loom, kes seal on, on polaarrebane, keda meil ka ei õnnestunud näha – kuigi meil õnnestus näha tema mahajäetud märgistusi."

"Ütleme nii, et oli päris ekstreemne matk seekord," jätkas ta. "Üks oja oli umbes kolm-neli meetrit lai, mis tähendas, et sellest tuli läbi minna. Tuli jalanõud ära võtta," rääkis laulja ootamatust olukorrast matkarajal. Vesi oli tema sõnul lõikavalt külm. "See oli nii valus, et tekkis tunne, et tahaks lihtsalt viskuda sinna pikali sisse ja karjuda."

Roosalu sõnas, et esimese päeva matk kestis kokku pisut üle kümne tunni, misjärel jõudsid nad matkajatele mõeldud majutusse. "See oli esimene peatuspunkt," tutvustas ta. "Kui me sinna kohale jõudsime, siis tegelikult hooaeg oli juba mõned päevad tagasi läbi saanud ja uks oli lukus. Kell oli juba pool kümme õhtul ja väljas hakkas minema külmaks."

"Seal oli võtmekapp, millel oli kood - seda koodi me lahti muukida ei suutnud ja meil tuli sinna majja n-ö tungida sisse," muigas Roosalu. "Sissemurdmise juures me ei lõhkunud mitte midagi ära, aga see, kuidas me sinna sisse saime, jäägu saladuseks."

"Korra veel käin ära," rääkis Roosalu oma sügise plaanidest. "Kõikidel muusikutel oli väga-väga tihe kontsertide periood terve suve vältel. Nüüd ma olen võtnud selle aja, et puhkan, kus veel saan."

"Kindlasti õpetab kahe jalaga maa peale tagasitulemist või et lihtsates asjades on võlu – et me ei vaja ju eluks väga palju," ütles Roosalu lõpetuseks, mida talle ja arvatavasti ka paljudele teistele matkamine õpetab.