"See, mida ma mäletan, et pruugi ühtida sellega, kuidas asjad päriselt olid," märkis Kõrvits. Ta meenutas, et oli mängu ajal kümneaastane, ja kuna tollal toimus vähe asju, käis ta uudishimuliku lapsena kõikjal, kus sai. "Absoluutselt topid oma nina asjadesse, mis tegelikult sinusse ei puutu," kirjeldas ta.

Siiski märkis ta, et 1991. aastal toimunud meistrivõistlused olid talle varem teada, sest mäng oli niivõrd legendaarde. "Tänu Henryle oli see korvpallihuvi olemas ja ma ei näinud teist võimalust, ma pidin seal olema."

Kõrvits meenutas, et kui pärast mängu Kalevi meeskonnale klaasist karikas kätte anti, kukkus see ühel mängijal nii maha, et karikast jäid alles vaid killud. "Ma olin ikkagi pärit absoluutsest vaesusest, Nõukogude Liidust, ja kui mingi asi ikka vedeleb ja natukene särab, siis sa lähed ja võtad selle üles," märkis ta.

Kõrvits kirjeldas, et ta nägi, kuidas meeskonna treener Riho Soonik karikast järele jäänud killud paberkorvi korjas ja meeste riietusruumi viis. "Rahvas oli juba ära läinud ja ma jäin klassivennaga sinna passima. Mõtlesime, et lähme sinna meeste riietusruumi järele ja võtame veel neid tükke," meenutas ta.

Samal ajal kui korvpallurid ennast pesid ja riideid vahetasid, läksidki koolipoisid kilde endale võtma. Kokku sai Kõrvits kaks karikast pärinevat kildu: üks on tal endal olemas ning teise andis ta paar aastat tagasi Tartus asuvale Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumile rendiks. "Ilmselt see sinna ka jääb," tõdes ta.