"Koeral on vaja samamoodi nagu lapsel oma aega, oma kohta – tal on vaja olla vahepeal rahus, tal on vaja õrnust. Talle ei meeldi, kui keegi teda kamandab, sikutab ja sakutab," rääkis Mägi.

Mägi sõnul ei tohiks beebisid ja lasteaiaealisi jätta hetkekski koertega üksi. "Päris palju probleeme on just lasteaiaealistega," sõnas ta. "Beebid on väga raske käega ja sageli väga raskesti talutavad koertele, sest nende uurimisretked koera peal võivad olla vägagi traumaatilised koerale – karvadest, kõrvadest, sabadest sikutamised, peale ronimised ja otsa kukkumised, kui laps käima hakkab. See on kõik väga karm," selgitas Mägi. "Iga kontakt koeraga on õppimiskogemus."

"Stressisignaali annab iga koer, aga neid tuleb õppida lugema," jätkas koolitaja. "Esmalt peab täiskasvanu teadma, kuidas koera humaanselt õpetada, kuidas lugeda koera kehasignaale, tunda ära, millal koer ennast halvasti tunneb ja alles seejärel saab täiskasvanu õpetada last," lausus Mägi. "Aga seni, kuni see kõik juhtub, on tarvis oskuslikult keskkonda kujundada ehk kindlasti peab olema võimalus eraldada koer lapsest – nii, et mõlemad tunnevad ennast ka hästi."

Mägi teatel näeb sotsiaalmeedias palju videoid, mille peale õndsas teadmatuses olevad inimesed arvavad, et tegemist on millegi nunnuga. "Kallistamine on suur riskifaktor, et saada näkku hammustada," tõi Mägi näite. "Kallistamine on inimestele ja ahvidele omane käitumine, aga mitte koertele."

"Kui laps soovib koera, siis peavad täiskasvanud väga-väga tõsiselt vaatama üle oma võimalused," ütles Mägi, selgitades, et võimaluste all mõtleb ta mitte ainult rahalist võimekust, vaid ka koera treenimiseks vajaminevat aega ning sobilikku keskkonda koerale elamiseks koos lastega.