Lavastaja Diana Harten ütles "Ringvaates", et postitants võis tõesti veel mõni aeg tagasi olla põrandaalune ja pimedate klubide asi, aga 2005. aastal toimusid esimesed postitantsuvõistlused, pärast mida selle kuvand muutus.

Ta rääkis, et 2017. aastal soovitas IBEF (International Pole Sports Federation ehk rahvusvaheline postispordiliit), et postitants võiks olla olümpiaala. Nad töötavad selle nimel, et tegemist oleks tõsiseltvõetava alaga.

"Neil on oma punkti- ja tabelisüsteem, kus on trikid jm asjad."

Harten selgitas, et tänapäeval on postitantsus kolm stiili. "On postisport, mis on pigem IBEF – ainult sport ning kuivad trikid. Teine on pole art ehk see, mis me teatris hakkame tegema, ning on eksootiline postitants. Mina olen Eesti eksootilise postitantsu pioneer."

Eksootiline postitants pole Harteni sõnul kuidagi alaealistele sobimatu ala, kinnitas ta. "Nad näevad internetis nii palju asju, et see ei ole suur probleem."

Postitantsu õppimisest rääkides selgitas ta, et alustatakse asjadest, mis ei nõua rippumist, sest see on suure koormusega ettevõtmine ning alustatakse pigem lihtsamatest asjadest nagu tiirlemine ümber posti.

"Alguses tuleb olla jalgadel, sest sellega valmistame ette käed, et nende toel rippuda," selgitas Harten.

Ta märkis, et teda huvitab väga, kuhu postitants võib tööstusena jõuda. Postitantsust lavastuse tegemine oli tema suur unistus. "Kui sa võistled, sest sul on ainult neli minutit kava. Aga posti peal on nii palju potentsiaali."