X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Alen Veziko: mulle öeldi korduvalt, et mu looming ei jõua kuhugi

Laulja ja laulukirjutaja Alen Veziko tunnistas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", kuidas talle on korduvalt püütud selgeks teha, et tema loomingust ei saa asja.

"Ma keeldusin seda uskumast. Aga kõik oleks võinud minna ka teisiti, kui ma oleks valinud tee, mille paljud tüübid valisid. Tegid mõnusa peobändi ja teevad siiamaani seda peobändi, neil ei ole oma loomingut ega oma publikut. Mina pean tänama jumalat, et mul on see oma publik olemas, kes käib kontsertidel — see on kõige olulisem selle töö juures, et oleks inimene, kes tahab sinu lugu kuulata," rääkis Alen Veziko.

Ta meenutas, kuidas hakkas muusikakooli poistega Reola kultuurimajas proove tegema: "Oli vaja teenida reaalselt endale raha, et elada ja kellelgi tuli geniaalne mõte, et teeme pulmabändi või teeme bändi, et käia mängimas pubides, sünnipäevadel ehk kus iganes, peaasi, et makstakse raha."

Aleni sõnul oli nende mänguoskus pehmelt öeldes kehv, kuid trumbiks oli mitmehäälne vokaal, mis tõi ka edu. Professionaalseks muusikuks sai Alen aastaid hiljem ning tegi selle nimel kõvasti tööd.

"Kui selle saate nimi on "Käbi ei kuku kännust kaugele"", siis Alen on küll minust palju kaugemale kukkunud oma andekusega," sekkus Aleni ema Luule Veziko, kes ise laulis Vanemuise kooris. "Nüüd tuli see moment, mida ma olen eluaeg oodanud! Aitäh, ema!" vastas Alen.

Ema Luule ütles, et nägi poja muusikalist andekust juba väikesest peale: "Ta laulis väga vara, dirigeeris kummuli pesukausi otsas. Ja mitte lastelaule ta ei laulnud, vaid Suveniiri laule ja muid, mis sel ajal olid." Ta lisas, et tajus Aleni talenti ka algsetel esinemistel pubides-kohvikutes. "See on väga hea tunne emale, ma ei kahelnud algusest peale, et ta on väga musikaalne."

Muusikuna edu saavutanud Alen rääkis saates isiklikust tragöödiast, lahkuminekust esimese lapse emast, mis ta enda sõnul musta auku kukutas.

"Oi, mina kahetsen paljusid asju, oma olemuselt olen introvert, olen elanud väga palju asju üle. Esimene kooselu purunes. See oli enamasti minu viga, mul olid väga suured probleemid alkoholiga ning mingil hetkel lõi ka kuulsus pähe. /../ Olin sügavas mustas augus enesehaletsusest, mu tütar sattus haiglasse ja ma olin sellises olekus, et ma ei olnud võimeline autot juhtima. Ja see on hetk, kus ma järgmisel hommiku otsustasin, et aitab — sel lapsel on vaja isa, enesehaletsemine tuli lõpetada," kõneles ta raskest ajast ning hetkest, mis muutis ta elu.

Aleni kõige kuulsam laul on lugu, mille ta kirjutas keerulisel ajal oma esimese lapse emale. "Midagi pole teha, ma pean seda laulma. Kui ma ei laula, siis nad (publik - toim.) karjuvad nii kaua, kuni ma seda laulan. Sa laulad ikka lõpuks laulu, see on muutunud lihtsamaks...," sõnas ta.

Ema Luule ütles, et püüdis toeks olla nii palju kui võimalik, nii palju kui poeg lubas: "Ta on väga sissepoole inimene, hoiab endasse, ta püüdis üksi sellest välja tulla. Nagu ta ütles, käis klõps ära, ta sai aru, et nii enam ei saa."
"Oleks saanud küll, aga see oleks tähendanud fataalseid tagajärgi," on Alen kindel.

Praegu on Alenil uus kooselu ja ka 11 kuu vanune tütar. "Ma olen nagu teises elus, uuesti alustamas seda kõike," ütles ta.

Ka Aleni noorusajas oli hetk, mil ta pööras uue lehekülje. "Olin mässumeelne juurikas. Olen ikka igasugu sigadusi teinud," sõnas ta ning jutustas vargustest ehitusplatsidel, mässumeelsusest, politsei eest ära jooksmistest, koolist puudumistest ja õppenõukogu ees käimisest, aga ka Tartu noortegängide kaklustest, millest üks lõppes tema jaoks peapõrutusega.

"Mul on üks väga kindel päev, kus see kõik sai minu jaoks otsa. Ma tegin kohe valiku, kui asjad läksid ebamugavaks. Poe nurga taga õlut või viina juua — see ei ole päris see, mida ma elult ootan," ütles Alen, et vahetas kooli, lahkus gängist ning mõne aja pärast läks muusikakooli.

Saates tuli jutuks ka Alen Veziko nimi. "Eesnimi tuli ühest prantsuse filmist "Ja vihm uhub jäljed", mida me tema isaga vaatamas käisime. Perekonnanimi on vanaisa pärandatud, aga venestatud. Soomepärasena oli see Vesikko," rääkis ema.

"Seda polnud nõukogude kodanikul suupärane hääldada, seega ametnik pani dokumentide vahetamisel sinna z-tähe. Minult on aastaid küsitud, et kas see on meelega, et olla ägedam, kuidagi Zorro moodi, et artistinimi, aga ei, see pandigi nii," kinnitas Alen.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10 Saatejuht on Sten Teppan.

Toimetaja: Laura Raudnagel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: