Karin Heinsaar, kes kaotas enesetapu tõttu abikaasa, märkis "Ringvaatele", et viimane ei olnud väga inimene, kes oleks ennast hoidnud.

"Eks ma kartsin tema pärast päris palju. Kui tal oli elus pingelisem moment, siis ta ütles, et "ma lähen ära", mida võib mõista erineval viisil." Heinsaar märkis, et kuigi paljud sõbrad tahtsid teda aidata, siis nad ei osanud seda teha. "Kaasa arvatud mina."

Ta tunnistas, et abikaasa enesetapu järel ei olnud ta täiesti üllatunud. Heinsaar tunnistas, et pärast seda keskendus ta palju lastele ja otsustas, et ei jää liiga palju oma mõtteid pähe keerutama ja tegeleb elamisega. "Et nüüd on minu aeg elada kaks korda rohkem kui enne. Üksi olles on vastutus palju suurem. Pühendumine aitas."

Eva Koženevski kaotas samal põhjusel oma isa, kui oli 11-aastane. Isa veetis enne saatuslikku sündmust periooditi enesetapukatsete tõttu palju aega haiglas, kust ta küll alati naasis. "Lapsena ma ehk seetõttu üldse ei taibanud, et see asi võiks niimoodi lõppeda."

Isa oli tal õrn ja tundlik mees, meenutas Koženevski. "Väga hea poeg oma emale, väga hea isa meile. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi meie peale häält tõstnud või kuri olnud."

Ta tõdes, et elu jätkus pärast isa siitilmast lahkumist samas tempos ja ta sai aru, et talle rohkem ei räägitagi sellest. See jäi niimoodi kümneks aastaks. "Ma oleks seda õudselt vajanud, et minuga oleks räägitud."

Koženevski märkis, et üks asi, mis aitab, on kindlasti aeg, aga kui see aeg ära pakkida ja sinna jätta, siis uue elukriisiga võib kogu allolev asi uuesti välja tulla. Ta tunnistas, et teda aitas tõe väljaselgitamine.

Ruth Randlaine jaoks on kooliaasta algus eriti raske aeg, sest tema poeg lahkus omal soovil elust 1. septembril kaks aastat tagasi.

"Kui mulle öeldi, mis on juhtunud, siis ma ei uskunud seda. Ta viidi pärast seda haiglasse ja ta õnnestus korraks hingama saada, küll erinevate aparaatide abiga, aga ma sain temaga veel poolteist päeva olla. Vähemalt andeks paluda."

Randlaine tõdes, et noore mehena hoidis ta poeg palju endasse. "Minule kui emale ei tulnud ta ilmselt sellepärast rääkima, et kes ikka tahab emale rohkem muret juurde. Aga ka tema sõbrad ei teadnud eriti, mis ta hinges päriselt toimub."

Ta tunnistas, et väga raske on leppida sellega, et ta ei teadnud sellest midagi ega saanud teda aidata. "Ma loodan kogu aeg, et on olemas valitsuse salajane projekt, et ma saaks ajamasinaga tagasi minna ja ta päästa," rääkis ta.

"Ma olen enda jaoks selle mõelnud selgeks nii, et ma ei saa üle mitte kunagi. Mu keha ja vaim harjuvad selle olukorraga, et teda ei ole," tunnistas Randlaine. Ta lisas, et kuigi ta mõistab inimesi, kel võivad olla suitsiidimõtted ja -tunded, siis teda aitab sellistes olukordades mõtlemine lähedaste peale.

Kui vajad abi: peaasi.ee või lahendus.net. Vabatahtlikud pakuvad suitsiidiennetuspäeva raames laupäeval, 10. septembril Tallinna linnahalli ees vaimse tervise esmaabi.