Muusikasõpradele mitmed unustamatud laulud kinkinud InBoil pole isiklikku elu avalikkusega eriti jaganud, sest seal on hetki, mille üle uhkust tunda ei saa või mis on väga traagilised.

"Ma olin rinnust saadik hauas, labidas käes ja vaatasin surnuaias ringi. Ma ei ole end elus üksikumana tundnud kui siis," meenutas mees, kui ta kaheksa kuu vanusele tütrele viimset puhkepaika kaevas. Tütrekese surmatunnistusele kirjutati kätkisurm. "See lihtsalt juhtub, et laps sureb ära, hommikul tuli ema üles ja laps oli oma väikses voodis surnud," sõnas ta.

InBoili selja taha oli jäänud "mudajoodiku" elu, nagu ta ise seda perioodi nimetab. Nüüdseks pole ta 40 aastat tilkagi võtnud. Ka tookord kalmistul ta ei libastunud. Traagilise perioodi aitas üle elada miski muu.

"Ma korjasin end kokku vihaga, lihtsalt vihaga," põrutas ta. "Sest üheks minu kriteeriumiks või loosungiks on see, mida ütleb ka Johnny Rotten: "Anger is energy" (viha on energia). Öeldakse, et ära tunne viha ja ära vihka, minu jaoks on see jama! Viha on paljudel eluetappidel olnud see, mis kannab mu halvast, ebameeldivast ja vastikust olukorrast läbi. See saab jääda sisse ja toita sind, oledki tuima näoga, aga sinu sees köeb tuumakatel," kirjeldas ta end.

Saates rääkis InBoil, miks tal selline (hüüd)nimi on. See on pärit maleva päevilt, mil kaaslased leidsid, et ta on Richard Brautigani raamatu "'Arbuusisuhkrus" tegelase InBoili moodi: ühiskonnale vastu hakkav ja mässumeelne. Isaga saates kaasas olnud poeg Max Rootsmäe kommenteeris, et Andruseks ei kutsu isa tõesti mitte keegi. 

InBoili enda isa oli alkohoolik, kellega tal suhted puuduvad. Ema sünnitas lapse 15-aastaselt. "Olin klassikaline noorte apsakas. Ja siis otsustati mind anda lastekodusse. Mind pakiti sisse ja hakati minema, kuid teel lastekodusse ütles mu vanavanaema: "Ei, see on meie veri", ja siis pöörati tagasi," teadis ta.

Poisi kasvatas üles ja lapsendas vanaonu Lemming Rootsmäe abikaasa Ilsega. "Ma arvan, et paremat lahendust ei oleks olnud," on InBoil kindel. Tema ema jäi radarile, kuid suhtlus on alles nüüd tihedam. InBoil peab enda vanematest kõneldes ikkagi silmas Lemmingut ja Ilset.

Ta mõistis lapsena, et on habras ja hakkas alateadlikult enda ümber müüri kasvatama. "Olen ülihaprast õhukesest klaasist ja olen selle matnud niisuguse teraskupli alla, et keegi ei pääse ligi," kirjeldas ta ja lisas, et kodu ja pere olid tema kants ja kindlus, kuid see, mis jäi väljaspoole, nii helge ei olnud.

Poeg Max nõustus: "Tal on kindlasti suur müür. Isa on mul väga omamoodi, kuid kui inimesed teaksid, milline elu on tal olnud, saaksid nad temast paremini aru. See elu, mida tema on elanud, on minu jaoks normaalne, sest ta on minu isa, ma olen normaliseerinud selle enda jaoks. Ma saan nendest situatsioonidest aru, ma ei kujuta ette, kui rasked mõned on, aga olen veidral moel normaliseerinud nii head kui halvad asjad. Ja elan filosoofiaga, et saan enda saatust muuta, et see on minu kätes."

"Ma sügavalt usun, et inimene saab oma saatust muuta," lisas InBoil poja jutule.

InBoil tunnistas, et on kogu elu kannatanud selle all, kui ütleb seda, mis on meelel, kuid suurele osale inimestest see ei meeldi. Aga vastupidise näitena tõi ta välja oma naise, poegade ema: "Mul on äärmiselt vilets iseloom, mul on kohutav iseloom, punased sipelgad on kogu aeg püksis. Aga tema kannatab mind välja."

Rootsmäede pereelu on usalduslik ja aus ning InBoili sõnul on nad lastele andnud vabadust, et nad õpiksid enda vigadest. "Oleme jõudnud arusaamisele, et mida vähem me sekkume, seda parem," kinnitas ta.

Loomingust kõneldes ütles InBoil, et ta hakkas luuletama juba viieaastaselt, mil ta ei osanud veel kirjutada ning vanemad jooksid tal järel, püüdes värsid kirja panna. Nii sattus ta ka Helju Jüssi raadiosaadetesse. Kirjutamisest ja laulmisest sai tema viis enda tundeid väljendada.

"Minu jaoks on kõige olulisem asi loomingus ausus. Puha isiklik värk on lauludesse pandud, värvin nad üle, panen umbisiklikku konteksti, aga olen aus, ei mõtle midagi välja, kõik on päriselt toimunud," tunnistas ta.

Saates kõneles InBoil ka 40 aasta tagusest ajast, mil ta päevapealt joomise lõpetas. "See oli 16. augustil 1982. aastal, kui ma olin veendunud et suren ära. Mind viidi Võru haiglasse ja öeldi, et mis sa mölised, joodik, lihtalt täis oled. Aga mu hirm surma ees oli nii suur, et jätsin joomise sellest hetkest maha. Tõlgendan seda iseenda jaoks nii, et kõige suurem mõjutusvahend on hirm. Stalini ajal elasid inimese hirmu all ja vaata, kuidas see töötas. Armas taevaisa vajutas just sellele nupule, mis kõige rohkem minu puhul töötas - see oli hirmunupp," meenutas ta.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10 Saatejuht on Sten Teppan.