Tallinna luuleraja idee autorid Elisabeth Heinsalu ja Reijo Roos rääkisid saates "Ringvaade suvel", et mõtte said nad Tartus Keiti Vilmsilt, aga nemad tõid selle Tallinna.

Kirjanik Maarja Kangro, kelle luuleridadele on leitud koht Kalarannas, rääkis, et tema luuletus on väga kohaspetsiifiline. Talle on tähtis edasi anda täpne koht, sest see aitab lugejal muljet teravamaks kruttida ja saada aru, kus see kõik toimub.

Luuletaja Mari-Liis Müürseppa luuleridasid võib näha Tallinna Ülikooli trammipeatuse kõrval. "See konkreetne osa luuletusest tuligi niimoodi, et olin ühe noormehega siin trammipeatuses ja siis kuidagi ei raatsinud lahku minna," lausus Müürsepp. Samuti on Müürsepal hea tunne, et ta pandi kokku kirjanikega, keda ta ise on imetlenud.

Luuletaja ja tõlkija Adam Culleni tekst on samuti trammipeatuse lähistel, Volta peatuse kõrval. Tema sõnul on luulerada suurepärane viis, kuidas tuua kirjandus inimestele lähemale. Cullen lisas, et eriti tänapäeval, kus elu on nii kiire ja raamatuid ei jõua kogu aeg lahti teha, on tore, kui saab pakkuda kellelegi võimalust mõelda millestki muust.

"Ma arvan, et linn ikkagi inspireerib väga palju, eriti Tallinn, mis on ju nii vaheldusrikas," rääkis Müürsepp. Tema sõnul on näiteks vanalinn, aga ka rannad, pargid ja metsatukad loomeinimestele väga inspireerivad.

"Mulle endale tundub, et linn sekkub pidevalt minu kirjandusse, luulesse. Ma tunnen, et linn suhtleb meiega pidevalt," lausus Cullen ja lisas, et tema jaoks on luuletamine väike viis linnale vastata ja tagasi peegeldada.

Tänu sellele projektile hakkasid ka idee autorid kohti Tallinnas teistmoodi nägema. Heinsalule hakkas Mustamäe meeldima. "Tekkis selline mõnus soe tunne põue," ütles ta. Roosile on hästi meelde jäänud tekst Pirita rannapromenaadilt, kus kirjeldatakse linna siluetti.

Kangro sõnul on varasemalt tehtud ka midagi sarnast Madridis. Seal on kesklinnas kirjandusekvartal, kus on pronkstähtedega laotud tee peale nende klassikute tekste.