Dubin töötas parajasti Tallinna linnakomitees, kui ta hakkas Sakala kohvikus klubi pidama. See asus Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee poliitharidusmaja all keldris. Dubin selgitas, et poliitharidusmaja oli koht, kuhu kogunesid parteitöötajad ja muud Nõukogude Liidu fännid rahvale loenguid andma teemadel, miks on Nõukogude Liit hea ja kapitalism halb. Samal ajal pandi all keldris käima diskomuusika.

Disko korraldamiseks pidi Dubin linnakomiteele pidevalt esitama muusikaaruandeid, kuhu ta pani kirja vaid Nõukogude ja Eesti autorite lugusid, kuid tegelikkuses ei lastud neid laule kordagi. Toimus totaalne diversioon, sest Lääne muusika oli tolle aja noorte arvates niivõrd palju parem ja põnevam võrreldes Nõukogude estraadiga.

"Üleval on üks jutt, all on teine jutt," meenutas Dubin, kes tegi klubis väga edukalt Lääne propagandat. Diskoteek paelus peale noorte ka teisigi, kuid nemad sinna oodatud polnud. Seetõttu pidi Dubin valvama ust, et sinna sisse ei satuks valesid inimesi.

Dubini sõnul oli kolmel päeval nädalas, kella 19 kuni 23-ni, nii 70-kohaline saal kui ka tagabaar pidevalt rahvast täis ning muutus noortele oluliseks kogunemiskohaks. Saali saamiseks pidi ostma pileti, mis kattis kinni toitlustuse kulud ja ülejäänud läks linnakomiteele.