Poolpikal Ironmani triatlonil tuleb ujuda 1,9 kilomeetrit, sõita rattaga 90 kilomeetrit ja joosta 21,1 kilomeetrit.

Vaiksoo kinnitas, et tegemist oli tema elu raskeima füüsilise pingutusega. "Ma ei oskaks siia kõrvale midagi tuua. Ma ei ole selliseid distantse isegi treeningutel läbinud."

Võistlus algas ujumisega, millele järgnesid rattasõit. "Ujumise lõpus ma tundsin küll, et mul on sääremarjad krampis," lausus Vaiksoo. "Siis ma sain aru, et nüüd ma pean küll tark olema / .../ Ma olin varunud ennast magneesiumiga," tutvustas laulja, mis teda aitas.

Vaiksoo sõnul katkestamise mõtet tal võisteldes peast läbi ei käinud. "Kõige raskem moment tekkis jooksmisel - jooks ei ole mu lemmikala olnud nende kuude vältel," viitas ta treeningutele, mis eelnesid Ironmanile. "Ma lootsin, et äkki hakkab meeldima - seda ei juhtunud."

"Kuskil viiendal-kuuendal kilomeetril ma sain aru, et mu põlv on täiesti jäigastunud ja ma olin nagu ühe puujalaga piraat," meenutas laulja. "Ma üritasin piraadi-jooksu teha, aga siis ma sain aru, et sellel ei ole mitte mingisugust mõtet ja vahet ei ole, kas ma lõpetan 20 minutit enne või pärast," lisas Vaiksoo.

"Lõpuks teise jooksuringi ma täiesti kõndisin, aga iga kilomeetriga läksid minu suunurgad järjest ülespoole," lausus ta ja kinnitas, et lõpetades oli rõõm meeletu.

Vaiksoo rääkis ka, et mõned päevad enne võistlust õnnestus tal haigeks jääda. Tema sõnul tulenes see sellest, et ta ei osanud algaja sportlasena treeningute vahel piisavalt aega taastumiseks leida. "Ma olin kõrges palavikus ja neljapäeva õhtul oli tunne, et ma ei tea, kas ma üldse rajale minna saan." Õnneks taastus Vaiksoo haigusest ruttu ja laupäevaks oli ta juba terve.

Täispikale Ironmanile Vaiksoo veel ei kipu. "Pigem ma tahaksin uuesti poolikule minna. Kaks poolikut äkki annavadki kokku ühe terve," muigas ta.