Kaare sõnas, et eluloofilmid on hea moodus jõuda noorema generatsioonini, kes näiteks 1980-ndate ja 1990-ndate muusikute loominguga nii hästi kursis ei ole. "Väga paljud noored leidsid Queeni ja Queeni muusika nii," viitas ta 2018. aastal ilmunud "Bohemian Rhapsody" filmile.

"Kui sa võtad mitukümmend aastat Elvise elu, siis tahes-tahtmata sa lähed kolme tunni ligi," kommenteeris filmikriitik, miks eluloofilmid kipuvad pikad olema.

"Mozart, kelle muusika on olnud aastasadu surematu ja mida kuulatakse ka aastakümneid pärast meid - sellel filmil on suurem lootus leida publik ja seetõttu ja rahastus," kinnitas Kaare, et eluloofilmide tegemine on kindlapeale minek.

"Kas staar maigutab ainult suud, nagu Jamie Foxxile Oscari toonud filmis "Ray", või laulab ise, nagu Joaquin Phoenix, kui ta Johnny Cashi mängis," kirjeldas Kaare kahte võimalust, kuidas näitlejad kuulsaid muusikuid nende eluloofilmides kehastada saavad.

"Silvi Vrait oleks selline, kes oleks huvitav," vastas ta küsimusele, millistest Eesti muusikutest võiks eluloofilmi teha. "Kuna Venemaa on end maailmakaardilt kustutada üritanud ... sa ei saa enam teha põnevat-kirjut Anne Veski eluloofilmi või kui sa teed, siis sa pead seda Kohtla-Järvel filmima," lisas Kaare lõpetuseks.