"Tegelikult inimene lähebki alateadlikult sauna lõõgastuma, lõdvestuma," lausus Seppius. "Ja see viib isetervenemiseni. Saunik (saunanaine, saunamees) ei ole mingisugune nõid, kes ütleb, et nüüd saa terveks, vaid ta loob selle atmosfääri, et inimene saab endaga kontakti ja lõdvestub. See pakub talle võimalust näha enda elu teise nurga alt," selgitas ta saunarituaale.

"Kõik, kes käivad saunas rituaalidest teadmata, pakuvad endale seda kogemust parimal viisil, nagu nad oskavad," jätkas Seppius. "Lihtsalt saunanaisena pakun mina mingisugust viisi, kuidas endale läheneda. Siin ei ole mitte midagi keerulist - see on puhtalt isikliku kogemuse pakkumine," lisas ta, kuidas saunanaisena töö tegemine käib.

Seppius lausus, et saunarituaal on struktureeritud neljaks osaks, mille vahepeal on puhkepaus. Ta tutvustas, et näiteks rituaali esimeses osas jagatakse sauna minnes tervitusi. "Vanasti nimetati teda saunavaimuks. Vanade eesti traditsioonide järgi oli saun alati "kes" mitte "mis" - justkui pereliige, hinge pidekoht, kust sai kosutust," ütles Seppius. "Saun oli traditsiooniliselt koht, kuhu me tulime esivanematelt õnnistust küsima," teatas ta, et ka esivanemaid tervitatakse saunarituaali käigus.

Seppiuse sõnul tehti vanasti igale lapsele, kui ta sündis, oma viht ning sama vihta kasutati kogu elu vältel. "Seda kasutati kõikidel olulistel üleminekuriitustel: teismeiga, abiellumine, üleminekuiga, kellegi kaotus, millegi uue algus," ütles ta. "See viht pandi lõpuks ka kirstu kaasa."

"Kui inimesel on mõni tähtis asi elus tulemas ja ta mõtleb, et kuidas ta astub seda järgmist sammu / .../ siis tegelikult võiks see olla juba koht, kus mõelda, et äkki saun aitaks mind," soovitas saunanaine.

"Saun on see koht, kus sa taastad ennast rakutasandil, kus sa saad uueks päevaks jõudu või ka inspiratsiooni," lausus Seppius lõpetuseks.