Liisa Pakosta: ahistamine võib olla ka mitteteretamine

Foto: Priit Mürk/ERR

Muinsuskaitseameti peadirektor Liisa Pakosta lahkas "Vikerhommikus" tervitamisega seotud harjumusi ning selgitas, millal võib teretamine ahistavaks muutuda.

"Teretamine on üks osa kultuurist ja tavadest, mis meid eristab ning ühendab. Tõesti, Eestis on nii, et ka vanem põlvkond peab normaalseks, et me teretame üksteist, kui me kohtume üksikul tänaval, kui me kohtume majanaabritega või matkarajal," tõi Pakosta näiteid. Ta lisas, et meie kultuuris on tavaks, et meesterahvas tervitab esimesena naisterahvast, laps tervitab esimesena täiskasvanut ja alluv tervitab esimesena ülemust. See on Pakosta sõnul Euroopalik lähenemine.

Noorte teretamise harjumuste kohta arvas Pakosta, et see oleneb palju koolist, kus käiakse ja milliseid kombeid seal õpetatakse. "Tegelikult on koolidel väga suur vahe sees - on osad koolid, kus iga õpilane, kes sulle vastu tuleb, ütleb tere ja vaatab veel otsa ka. Ja siis on teised koolid, kus sa liigud ringi, nagu sind poleks olemaski," lausus Pakosta. "Haridus on kõiges süüdi," lisas ta.

"Slaavi taustaga inimesed teretavad kättpidi, astuvad sulle lähemale. Eesti inimesed ütlevad küll tere ja tervist, aga kui juba silma vaatavad, siis on eriline soojuse märk," kommenteeris Pakosta kultuurilisi erinevusi.

"Sotsiaalteadlased ütlevad, et komme, kus sa vähemalt maja- ja tänavanaabreid tervitad, on väga kasulik sotsiaalse turvalisuse huvides. See aitab eemale hoida vargaid - kui juba tere öeldakse ja silma vaadatakse, see juba pelutab osad ära," rääkis Pakosta. Samuti lausus ta, et kui näiteks naabreid juba teretada, siis on hiljem ka lihtsam neilt vajadusel abi paluma minna. "See ei ole ainult viisakuse küsimus."

Kui naisterahva arvates oli meesterahva tervitus talle täiesti kohatu, soovitas Pakosta vastata väga külma häälega "tere" vastu, mitte silmsidet luua, pea ära pöörata ja lihtsalt edasi liikuda.

"Ahistamine võib olla ka mitteteretamine. Kui näiteks töökollektiivis kõiki teisi teretatakse, aga jäetakse teretamata näiteks ukrainlane, siis see on ahistamine rahvuse tunnuse alusel. Kui jäetakse teretamata näiteks ratastoolis inimene, siis see on ahistamine puude tunnuse alusel," selgitas Pakosta. Ta lisas, et töötaja võib seda väga raskesti üle elada, kui kolleegid temaga ei suhtle ega tereta.

"Ahistamine tekib sellisel juhul, kui see on korduv ja inimese tahte vastane," lausus Pakosta. "Kui see on seotud mingi tunnusega - sooga, rahvusega, puudega - ja kui see loob alandava või ähvardava õhkkonna," ütles ta lõpetuseks.

Toimetaja: Maiken Tiits

Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Kadi Jaanisoo-Kuld ja Taavi Libe

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: