Volkonski sõnul astus ta esmakordselt lavale teises klassis mängides linnupesa ning tema roll piirdus puu taga piiksumisega.

Kolmandas klassis käies etendati aga Nõmme kultuurimajas muinasjuttu "12 kuud" ning Volkonski oli Jaanuari osatäitja. "Mulle olid tehtud punased põsed ja kui etendus läbi sai, siis ma jätsin põsed punaseks ja käisin eputades saalis ringi," meenutas ta uhket etteastet.

Saatejuht Andres Oja küsimusele, kuidas Volkonskil tekkis nälg heli järele, rändas ta tagasi enda lasteaiaperioodi. "Minus tekitas juba lasteaias kohutavat arusaamatust see, et miks on niimoodi, et ma arvan alati ära, kuidas laul edasi läheb. See, milline on järgmine noot, oli mul juba justkui teada. Ma ütlesin emale, et vot kui ma suureks saan, hakkan niisugust muusikat kirjutama, et mitte keegi ei arva ära, mis noot järgmiseks tuleb," meenutas Volkonski.

"Aga kui ma sain teada, et minu isa on kirjutanud Nõukogude Liidu esimese dodekafoonilise teose "Musica Stricta", olin ma kohutavalt pettunud," naeris ta luhtaläinud plaani.

Volkonski meenutas saates ka 1979. aasta eelolümpial Rein Rannapi kokku kutsutud bändi nimega "Hõim", klaveriõpingute aega ja muusikalisi lemmikuid,
aga juttu oli sellestki, kus nõukogude ajal esinemiskeelu saanud Volkonski sundolukorras leiba teenis.

"Töötasin Tallinna puhkeparkide direktsiooni mänguautomaatide sektori vaneminsenerina. Minu ülesanne oli lauluväljaku korrashoid ja seal toimuvatel üritustel silma peal hoidmine ning pinkide sättimine publikule ja pärast tagasi riita panemine," rääkis Volkonski.

"Ja kust ma sain töölisi — kõik sõbrad olid kohal, näitlejad käisid pinke tassimas. Ma maksin hästi, 10 rutsi päev, punkarid oli kogu aeg abis," lausus Volkonski, et töölistega probleeme ei olnud. "Ma sõitsin musta Volgaga ringi. Väga lõbus töökoht oli," jutustas ta.

Saate "Heli nälg" arhiivi saab kuulata siin.