Lauri Liiv: ma käisin 22 korda "Pipi Pikksukka" vaatamas

Foto: Sten Teppan/ERR

Laulja ja näitleja Lauri Liivi ema Marianne Liiv meenutas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", kuidas ta oma kahe ja poole aastase poja "Pipi Pikksukka" vaatama viis ning selle tulemusena käis poiss etendust 22 korda vaatamas.

"Olin mures, sest etendus kestis siis üle kolme tunni, võtsin ääre peale koha, et kui laps hakkab segama, lähen ära. Käik lõppes aga sellega, et Lauri keeldus vaheajal välja tulemast, kuna kartis, et etendus lõpeb. Kõik kolm tundi olime seal," jutustas Marianne.

Laurile meeldis etendus sedavõrd, et vanemad viisid teda ikka ja jälle tagasi, alguses käidi kõik koos, siis vahetustega. Kooliealisena hakkas ta üksinda käima. "22 korda käisin "Pipi Pikksukka" vaatamas," teatas ta.

Lauri Liiv rääkis saates, et seni kuni ta end mäletab, on ta alati lavale soovinud. "Ma sain juba väga väiksest peale aru, et see on minu tee. Nii kaua kui ma end üldse mäletan, olin kindel, et lavale ma pean saama. Esimene unistus oli näitlejaks saada, aga kui muud üle ei jää, siis võin laulda ka - peaasi et lavale saab. Kokkuvõttes sain nagu mõlemat," tõdes Lauri.

Isa oli Lauri esimene publik: ta tegi poisile pappkarbist ja vineerist teatrilava, kus Lauri kõik Estonias nähtud etendused isekeskis läbi mängis. Publikuks olid mõmmid ja muud loomad, autod ja isa. Etendused kestsid mõistagi sama kaua, tavaliselt kolm tundi koos vaheaegadega. "Ma pääsesin sellega, et pidin vaheajaks puhvetisse toitu valmistama minema," naeris Marianne.

"Isa oli mu põhiline mängukaaslane," tunnistas üksiklaps Lauri ja jutustas, kuidas lisaks teatrile oli tore mängida hambaarsti. Väike Lauri valetas, et tal hambad valutavad, et saaks isa töö juurde hambaarsti juurde. "Isa istus tuima näoga, Spordileht pea kohal ja suu lahti. Ja mina sorkisin kõikide asjadega tal suus. Kustutuskummid olid plommid ... ja ta lasi seda kõike teha," imestas Lauri.

Lauri teismeea perioodist meenutasid ema ja poeg juhtumit, kus Lauri koos koolikaaslastega end purju jõi.

"Vanemad pole mul kunagi napsusõbrad olnud, seda on ikka mõistlikult tehtud, aga nõukogude inimesed, nagu nad olid – kõik see viin tuli ikka talongide eest välja osta. Nii kogunes kappi Siberi viina, mille kogust keegi ei hoomanud ja oli väga mugav paar pudelit võtta," jutustas Lauri ja ütles, et seda Siberi viina joodi vaarikakompotiga.

Marianne meenutas, kuidas peagi helistas talle koolidirektor, kes ütles viisakalt, et poisid ikka katsetavad alkoholiga, et ärge riielge nendega. Nad saatsid kõik pummeldajad kehalise kasvatuse õpetaja autoga koju, et nad Õismäe peale mehetegusid tegema ei läheks. "Panime ta magama, aga otsustasime, et me ei tee talle seda kergemaks. Kui tal järgmisel hommikul väga halb oli, siis lasime tal nautida seda väga halba olemist," naeris ema.

Saate lõpus sõnas Lauri, et kokkuvõttes maksab kõige enam see, millisena inimest mäletatakse  – kas ta oli hea inimene või ei olnud. "Mul on olnud kaks head inimest, kes on mind suunanud," vihjas ta emale ja isale. "Ja loodetavasti ma ka kõige hullem ei ole," lisas ta.

Perekondade lugusid jutustav saade "Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

Toimetaja: Laura Raudnagel, Maiken Tiits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: