Ott Kiivikas vanemate lahutusest: meelde jäid hetked, kui isa toetust väga vaja oli

Foto: Sten Teppan/ERR

Endine tippsportlane, praegune treener ja koolitaja Ott Kiivikas soovitas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." kõikidel lahkuminevatel lapsevanematel hoida lastega toimivaid suhteid ka keerulistel aegadel, sest just siis on tuge kõige enam vaja. Ta ise on tundnud isa eemaldumise pärast kibedaid tundeid.

Ott Kiivikas ütles saatesarja 200. saates, et isa lahkus kodust, kui ta oli viieaastane ning naasis tema ellu aktiivsemalt alles siis, kui poiss hakkas spordis edu saavutama. Kuid mitmed hetked, näiteks mõned sünnipäevad, kui Ott isa ootas ja teda ei tulnudki, jäävad eluks ajaks meelde.

"Kui mul hakkas spordis hästi minema, siis ilmuti välja ja oldi uhked, et see on minu poeg. Selge, et ma olen oma isa poeg ja seda ei muuda. Aga iga vanem, kelle elu on näidanud kokku-lahku elamist, peaks mõtlema, kas sel hetkel, kui oli raske, kas ta ka siis oli kohal. Tundku uhkust, aga uhkust saab tunda siis, kui sa oled ise maksimaalselt panustanud ajal, kui mind keegi veel ei tundud ega teadnud," arvas Ott.  

Otiga saatesse tulnud ema Kristina Kiivikas tunnistas, et abiellus, kuna tol ajal oli üksinda lapsesaamine täiesti välistatud.

"See oli perekonna häbiplekk, kui sul oli vallaslaps. Mu õel oli vallaslaps, ma ei saanud oma vanematele seda teha. Isa ütles mulle pulmapäeva eelõhtul, et ära tee seda tükki. Ütlesin isale, et kõik läheb hästi," meenutas Kristina Kiivikas.

Abielu kestis seitse aastat, siis lahkus Oti ja Miku isa uue perekonna juurde. Ott arvab nüüd elukogenuna, et ega vägisi, ilma armastuseta kooselamine ei pruugi lapsi õnnelikuks teha, pigem on küsimus, kui tihedaks jääb suhtlus. Valusast isa eemaldumise kogemusest on ta õppinud ise mitte oma lastele sellist tunnet tekitada, et isa ei olegi. Otil endal on kaks tütart erinevate naistega.
Ott suhtleb oma isaga tänagi ning ütles, et vaatamata kõigele ei seostu tal temaga ainult negatiivsed mälestused. "Oli ka helgemaid hetki," kinnitas ta.

Ema Kristina Kiivikas jutustas, et üksikema elu kahe pojaga oli paras katsumus.
"Leiti, et kui ema kasvatab üksinda poegi, siis sealt ainult pätid tulevad," meenutas ta suhtumist. "Mul oli ainult üks mõte peas, et peale sõda jäid naised kuue-seitsme lapsega üksi ja kõik kasvatati üles, küll siis mina ka jõuan," avaldas ta.

Poiste lõputuid kraaklemisi püüdis ta lahendada huumoriga: "Ükskord tõin kaks puuhalgu ja ütlesin, et kui muidu ei saa asjad selgeks, kui sõnad ei aita, virutage siis teineteisele. Teinekord andsin neile kaks panni. No muidugi nad naersid siis."

Ott tõdes, et nurgeline läbisaamine vanema vennaga kasvatas juba poisikese eas tema tahtejõudu ja saavutusvajadust.

"Iga selline hetk, kus sa näed, et võiksid olla tugevam või osavam, see sunnib sind. See oli puhas olelusvõitlus. Sa pidid midagi täna tegema, et homme paremini vastu hakata," tõdes Ott, kes usub, et ilmselt on suurem tõenäosus edukaks sporditegemiseks peredes, kus on mitu last ning saavutusvajadus juba eos olemas.

Otil on meeles seegi, et ta võis seista tundide viisi nurgas, sest karistus ei olnud tema jaoks mitte õppetund, vaid väljakutse. "Minu arust oli vend alati süüdi, mina vabandama ei läinud, olin seal seni kuni emal hakkas hale," jutustas ta, kuidas enese ja oma põhimõtete eest lapsena seisis ning lisas, et täiskasvanuna ei ole tal mingit probleemi oma vigadest aru saada ja andeks paluda.

Perekondade lugusid jutustav saade "Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

Toimetaja: Laura Raudnagel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: