Oskar Poll on vabakutseline tätoveerija ja kunstnik, kes muuhulgas avas sel nädalal ERM-is näituse "Isa, ma lasin endale linnu teha" nõukogudeaegsetest tätoveeringutest. Kätlin Alvela on igapäevaselt hoopis tippjuht – häirekeskuse juht, kuid ka temal on suur armastus tätoveeringute vastu.

"Seda on vaadatud halvasti väga kaua," rääkis Poll, et nõukogudeaegne stigma käis tätoveeringutega kaua kaasas, kuid on nüüd vähenenud.

"Mulle on öeldud küll tähtsate meestega kohtuma minnes, et muidu sa oled väga tore naisterahvas, aga ole hea ja pane pintsak peale," teatas Alvela. Selle peale viis ta hoopis pintsakud Paavli kaltsukasse. Kätlin on oma tätoveeringute üle uhke, sest need kõik on tema jaoks eraldi kunstiteosed ja sügava tähendusega. "Minu pojad, kes kõik maailmas laiali on – ma alati kannan nende nimesid endaga kaasas," tõi ta näite.

"Mõni on niisama, ma pean kohe ütlema, mõned ei ole," kommenteeris Poll enda tätoveeringuid. "Kui ma kuskil reisil käin, siis ma lasen seal tätoveeringu teha... mingis mõttes nagu suveniir," lisas ta. Nii Alvela kui ka Poll nõustuvad, et tegemist on ikkagi omamoodi sõltuvusega.

"Oli tohutu masendus. See oli päriselt diagnoositud depressioon. Ma hakkasin sellest depressioonist välja tulema ja see oli kõige viimane vastuvõtt," tutvustas Alvela konkreetset lugu, mis teda järjekordset tätoveeringut inspireeris tegema. Alvela rääkis, et talle jäi sel samal vastuvõtul hästi meelde psühhiaatri jutt, et elu on kui lõpmatuse märk, mis käib voolujooneliselt üles-alla. Nüüd on Alvelal lõpmatuse märk tätoveeritud enda käe peale. "See hoiab kogu aeg meeles, et elu nii käibki," teatas ta.

Inimesed, kes tätoveerivad end tihti, käivad reeglina kindla tätoveerija juures, kelle käekiri neile meeldib. "Enamus püsikliendid, kes sinu juurde jäävad, sa tunned neid juba väga hästi. Nad tulevad sinu juurde, nad usaldavad sind täielikult ja annavad ainult mingisuguse sõna, mida nad umbes tahavad ja kogu keha on sulle nagu suur lõuend," rääkis Poll, et osa inimesed, kes tätoveerivad end tema juures tihti, saavad ka väga headeks sõpradeks ning usaldavad teda täielikult.

"Otseselt hirmu ei ole, sa parandad ära. Inimene ei saa aru – sa teed nii väikse vea ja sa muudad selle kohe ära," vastas Poll küsimusele, kas tal vahepeal vigu ka sisse tuleb. "See ongi kunst," lisas Alvela omalt poolt, et pisivead kaunistavad lõpptulemust.