Stefani ema Larissa Airapetjan jutustas, kuidas ta ütles igal õhtul Stefanile, kui palju teda ja tema õde Stefaniat armastab, lootuses, et see loob õe-venna suhtele tugeva aluse ning täpselt niimoodi ka läks – Stefan ja Stefania seisavad teineteise eest alati, lapsest peale.

Oma vanemate vastu tunneb Stefan suurt austust ja lähedust ning juba väiksena leidis ta viisi, kuidas ema halba tuju leevendada. "Kui midagi juhtus, ta tegi pahandust ja ma hakkasin närvi minema, siis pani Stefan mulle muusika mängima, et ma rahuneks. Ta tegi nalja ja ma sulasin ja unustasin ära, mis ma tahtsin teha või öelda," rääkis ema Larissa.

Stefanil on meeles, kuidas tema isa Sasun rõhutas, et raha ei tule kergelt, et selleks peab vaeva nägema. Oma esimese taskuraha teenis Stefan isa toidukohas suvise abitöölisena. "Ma ei käinud tegelikult raha pärast, vaid lihtsalt isa aitamas. Kuid isa andis mulle raha ja ütles, et see on sellepärast, et sa tegid tööd. Ja seda raha ma ei tahtnud raisata siia-sinna, tahtsin seda hoida ja kogusin. Hiljem ostsin kitarri või midagi sellist, mis mulle meeldis," jutustas Stefan.

Mis puudutab muusikateemat, siis on Stefanile algusest peale meeldinud laval olla: "Mulle meeldis, kui ma sain esimest korda suure aplausi – see oli esimene kooli laulukonkurss. Mulle tehti väga tugev aplaus ja see emotsioon mõjutas mind väga."

Sedasama lapsepõlves kogetud aplausi tundis ta veel võimsamalt, kui hakkas tegema bändi nimega Vaje, mis lauluga "Laura" pälvis konkursil Eesti Laul 2018 superfinaalis kolmanda koha. Teatavasti võitis Stefan neli aastat hiljem Eesti Laulu 2022 ning pälvis sama aasta 14. mail toimunud Eurovisioonil 13. koha, kuid enne kõike seda oli Stefanil varuplaan olemas.

"Ema on kogu aeg öelnud: "Stefan, õpi, alati tuleb kasuks, kui on mingi diplom, haridus." See on õige point, sest ei tea ju, äkki häälega midagi juhtub või äkki ei lähe nii hästi laulmisega. Mul oli tegelikult varuvariant. Miks ma läksin majandussuunda – ma läksin isa jälgedes, kes tegi oma söögikoha, mul olid samasugused mõtted algselt," rääkis Stefan.

Ema ja poeg meenutasid, kuidas omal ajal käisid neil igal nädalavahetusel külalised, kellele isa šašlõkki valmistas. Kuna maitseelamused olid võimsad, siis küsiti, miks te oma kohvikut või restorani ei ava. "Nii et kõik sai alguse väikesest kiitusest," muigas Stefan, viidates isa siiani toimivale söögikohale Viljandis.

Stefani ema Larissa asus oma vanematega Viljandisse elama juba siis, kui Larissa oli seitsmeaastane. Tuldi Armeeniast, kus elati vaesuses ja tööpuuduses, Viljandis sai Larissa isast linna ainus kingsepp. "Isa ütles kogu aeg, et lähme tagasi, siin pole nii palju päikest ja sugulased on kõik seal, aga kui mulle sündis kolmas õde, siis otsustati siia jääda," meenutas Larissa enda elu algust Eestis.

Stefani isa Sasuniga tutvus Larissa Tartus. Sasun on armeenlane Jerevani kandist, Larissa on aga sündinud Suhhumis armeenlase ja ukrainlanna perre. Nii Sasun kui ka Larissa valdasid justkui armeenia keelt, aga kohtumisel teineteisest esiti aru ei saadud, sest Suhhumi armeenia keel on segunenud türgi keelega.
Elu viis Larissa peagi tagasi Viljandisse, kus Sasuniga ühist elu alustati.

Larissa Airapetjan ei tajunud mingit erinevust eestlaste ja nende pere vahel. "Ma ütlen oma lastele ikka ka, et ega rahvus pole paha, on pahasid inimesi," lisas ta.

Stefanil on enda lapsepõlvest meeles mõningad narrimised ja konfliktid, mil teda araablaseks ja mustlaseks nimetati. Ta läks selle peale veel rohkem põlema ning kuna eestikeelne väljendusoskus ei olnud piisav, lasi ta enda sõnul ka käed enesekaitseks käiku.

Päris koduselt hakkas Stefan end Eestis tundma siis, kui gümnaasiumis tekkisid väga head eestlastest sõbrad ning ta kohtas Tallinnas oma tüdrukut. "Tema pere oli ka hästi armas minu vastu, hakkasin rohkem sulanduma ja aru saama eesti kultuurist," tõdes ta.

"Seal, kus on minu pere, seal olen mina," kinnitas Stefan, et tema ei kaalu Armeeniasse kolimist. Larissa sõnul räägib Stefani isa Sasun sageli Armeeniasse naasmisest, kuid kord aastas seal käies ta näeb, kuidas elu on muutunud. Ta ei leia enam oma lapsepõlve pidepunkte ning on tegelikult Eesti eluga väga harjunud ja kohanenud.

"Ma olen Eestis kasvanud armeenlane. Kui ma lähen Armeeniasse, olen Eestist tulnud armeenlane, aga siin ma olen eestlaste jaoks Armeenia poiss. Ma olen nagu sild inimeste vahel, toon inimesed lähemale," sõnas Stefan lõpetuseks.

Perekondade lugusid jutustav saade "Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.