"Mul pole elu sees olnud tunnet, et ma olen keegi teine või kellestki üle tänu sellele, et ma laulan. Ma pole kunagi seda ära kasutanud – see on mulle totaalselt võõras tunne ja ma loodan, et see tunne ei tule kunagi," rääkis Toomas Uibo saates.

Ema Riina Uibo kinnitas, et tee sinna, kuhu Toomas jõudis, oli rahulik ja pikaajaline. "Ta harjus selle kõigega ära, see oli loomulik osa temast, ta jäi täiesti iseendaks," ütles ta.

Tuntus tõi perele imetlust, aga ka negatiivset tähelepanu. "Loomulikult oli koolis poisse, kes teda narrisid, nagu lapsed ikka – on õelad, kui keegi väga hea või kellestki parem on," meenutas Riina, kuid lisas, et koolidirektor ja poistekoori dirigent Undel Kokk ning koorijuht Uno Uiga panid asjad väga hästi paika ja elimineerisid narrijad.

Vaatamata sellele ei liikunud Toomas ringi üksinda. "Küll lendasid kivid teiselt poolt tänavat... Kahe või kolmekesi liikudes oli julgem, alati oli mõni sõber mul kaasas," sõnas ta.

Koolipoiste kividega loopimised või narrimised ei jäänud ainsaks halvaks mälestuseks. Õelamad ütlesid, et isa Väino Uibo käib ringi tsirkusekaruga ja perekond kasutab last ära. "Inimesed mõtlevad uskumatuid asju välja, mõtlevad midagi välja ja siis hakkavad seda ka uskuma. See ei ole ainult minu puhul nii, ka tänapäeva Eesti ühiskonnas on see hästi tüüpiline," imestas Toomas Uibo.

Ema ja poeg jutustasid ka humoorikatest mälestustest. Näiteks kutsuti nad kogu perega hittsaatesse "Reklaamiklubi", kus Toomas pidi koos isaga esinema. Vanemad olid pojale ostnud uue pusa, kuid peale esimest kaameraproovi tuldi ütlema, et sedasi ei saa Toomast eetrisse lasta, kuna riietus tekitab sinimustvalge efekti. "Pusa tõmmati Toomaselt seljast ja kuskilt toodi mingi sobivam särk," jutustas Riina.

Toomas meenutas seejärel, et tervelt nelja aasta jooksul ei märgatud, et kontsertsarja "Laulan sõbraks öö ja päeva" lavakujundus oli sinimustvalge.
Isa Väino kujundas lava sedasi, et bänd oli süsimust ning ees oli valge laik, mille sees tema ja Toomas seisid.
"Meie standardriietus oli selline, et isal sinine triiksärk ja süsimustad sametpüksid ning mina üleni valges. Müstika, et institutsioonid ei närinud läbi, et lava on kogu aeg sinimustvalge, ja me räägime aastatest 81–85. See oli imeline," naeris Toomas.

1985. aastal linastunud muusikafilmis "Kevad südames" mängis Toomas peaosalist ning filmis oli tal lind, kel nimeks Kaaren. Tegemist oli Uibode peres kasvanud linnuga, kelle tausta selgitades rändas Toomas oma isa lapsepõlve, kus viimane öökullipoja leidis ja üles kasvatas. Kui isa ja poeg omakorda Elvas jalutades pesast välja kukkunud hakipoja leidsid ja ühes võtsid, õpetas isa Toomast linnu eest hoolitsema ning hakist sai truu sõber, kes nagu takjas Toomasega kõikjal kaasas liikus, küll rattaraamil, küll poisi kohal lennates.

Toomase ema Riina on erinevalt meesperest jäänud varju. Pärast pere emigreerumist Rootsi suvel 1989 – nii loodeti Toomast säästa nõukogude armeesse võtmisest – elas Riina seal ligi 30 aastat. Isa Väino eluga võõrsil ei kohanenud ja oli väga õnnetu, mis tõi kaasa pere lagunemise.
"Isale oligi see kõige keerulisem, kuigi see oli tema idee. Ta maksis ise kõige rohkem selle eest," nentis Toomas.

Riina Uibo tuli Eestisse tagasi nelja aasta eest ning on õnnelik, et on nüüd lastele ja lastelastele palju lähemal.

Perekondade lugusid jutustav saade "Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.