Liina Karron sõnas, et filmis kajastatud elustiil ei ole midagi, mis laieneks ideaalina kogu ühiskonnale. Sisustada oma päevad toiduainete hankimisega – seda võib kaasaja kontekstis ekstreemseks pidada.

"Mul oli väga põnev seda filmi vaadata ja näha, kui kaugele inimesed lähevad. Ma arvan, et see, mis paneb inimese mudakamakast soola keetma, on pigem uudishimu, seda tehakse väljakutse eesmärgil," ütles Karron, lisades, et pere proovis ka suhkrupeedist suhkrut saada, mis aga hästi ei õnnestunud.

Kuigi Karron on avaldanud raamatu pealkirjastatult "Sööme rohtu", ei ole tema sõnum, et kõike rohelist loodusest peaks toidulauale haarama.

"Minus on olemas unistus lasta ühel hetkel heaoluühiskonnast täiesti lahti ja minna hästi lihtsat elu elama. Küll aga nõuab nii toimetulek inimeselt paljut," sõnas ta, tuues ka esile, et elukvaliteedi tähendus on suhteline ning ei saa karta selle langemist kui mugavustest lahti ütleme.

Karron tõi välja, et filmi lõpus oli õhus küsimus, kas pere peaks praktiseeritud eluviisi jätkama või mitte. "Pereema soovis jätkata, aga teismelised lapsed tundsid mingitest maitsetest puudust."

Kõnealuse teema kontekstis pidas Karron kõige olulisemaks rõhutada inimeste iseseisva toimetuleku praktiseerimist. Seda selleks, et inimene ei oleks looduslikus keskkonnas päris saamatu.

"Kõht olgu täis" oli eetris 4. mail ja on kättesaadav Jupiteris.