Sergei Pisarenko on rahvuselt venelane, kuid abiellus ukrainlannaga ja tegutses viimati Kiievis. Ta rääkis, et "Dizel Show" salvestus lõppes 23. veebruaril vastu 24-ndat kell pool üks öösel. "Kaks päeva võeti üles kontserte, mida nägi 8000 pealtvaatajat," rääkis näitleja Sergei. "Lõpetasime salvestamise ja kolm tundi hiljem algas sõda."

"See on suur stuudioshow. Salvestatakse nelja tuhande pealtvaatajaga saalis. See on kontsert, puhas estraad. Umbes veerand tunni pikkused sketšid," tutvustas Sergei "Dizel Show'd", kus ta töötas. "See on suurejooneline huumorishow. Üldse mitte poliitiline, täiesti inimlik, heatahtlik."

"Viimased 20 aastat töötasime päevas umbes 18 tundi. Nii käib elu Ukraina televisioonis ja kinos..." kirjeldas produtsent Viktoria suurt kontrasti praeguse ja endise elustiili vahel.

"Olin siin kaks päeva olnud ja juba pakkusin välja kahe filmi idee," lisas Sergei. "Naine oli nõus, et kohe, kui sõda lõpeb, hakkame peale."

Sergei sõnul sattus ta enne Ukrainast lahkumist lahingupiirkonda

"Olime Kiievis, kui meie kohal hakkasid lendama esimesed lennukid," kirjeldas Sergei esimest kokkupuudet sõjaga. "Järgmine kord oli, kui jõudsime oma külla. Tahtsin viia oma sõbra Valgevene suunas, et ta saaks salvestuse järel tagasi Venemaale sõita... Hostomelis sattusime lahingupiirkonda," jätkas ta. "Pöörasin auto ringi, sõitsin ära ja mu selja taga lõhkesid mürsud."

"Kui väiksed lapsed karjuvad, et kiiremini, sireenid, nüüd keldrisse... eriti kui su oma laps nii karjub, siis see on hirmus," kirjeldas Sergei abikaasa ja produtsent Marõna Pisarenko. "Meie maja asub epitsentris, Irpini ja Butša kandis."

"Mul oli seljas üks kampsun ja kaasas kahed teksad," meenutas Marõna. "Tulime ära üheainsa kohvriga. Panime asjad kokku veerand tunniga."

Marõna: kohaliku keele õppimine on üks tähtsamaid tegevusi, et kohanduda paigas, kuhu saabusid

"Praegu on aeg loominguliseks mõtlemiseks, uute ideede kogumiseks," teatas Marõna. Kuigi perekond usub, et saab varsti Ukrainasse naasta, siis eesti keele õppimisest pole nad ära öelnud.

"Leian igal juhul, et kui tahaks end samastada riigiga ja kohaga, kuhu oled saabunud, ja tõesti rõõmustada selle üle, mis su ümber toimub, on keele õppimine üks tähtsamatest tegevustest," rääkis Marõna.

"Kui meil koolis küsiti, millist kolmandat võõrkeelt lastele õpetada, kas prantsuse, hispaania või eesti, siis meie valisime eesti keele," lisas ta. "Me tulime siia, peame olema tänulikud ja nii väljendama oma lugupidamist selle riigi ja inimeste vastu."

"Usun, et Ukraina leiab Venemaaga ühise keele," ütles Sergei. Ta lisas, et rahulikumat kohta kui Eesti pole tema arust olemaski. "Oleme siin palju etendusi mänginud," rääkis Sergei, et oli Eestiga juba enne sõja eest põgenemist kursis. Perekond tahab tänada kõiki, kes neid aidanud on.