Kuigi rüütliturniiriga tähistakse ka Jüriöö ülestõusu aastapäeva, siis lahingvõitlusega võitlejad siiski ei tegele. Pigem sarnaneb sportlik võitlus keskaegsete turniiridega.

"See on täiskontaktne keskaegne võitlus, et peab teisele võimalikult palju kordi pihta lööma nagu poksis põhimõtteliselt ja siis lisaks on veel grupivõitlused, mis on mahaviimise peale," selgitas rüütliturniiri korraldaja Raivo Ird.

Kuigi relvad, millega võitlust peetakse, on nürid, võib turniiridel ette tulla ka raskemaid vigastusi. Nende ära hoidmisel loodetakse oma heale kaitsevarustusele, mille hulka kuulub nii raudrüü, kiiver, relv kui osades kategooriates ka kilp.

"Kiiver on kõige tähtsam, sest kui pea ei ole hästi kaitstud, siis on kõige ohtlikumad vigastused. /.../ Meil juhtub ikka õnnetusi, aga need on samasugused nagu jalgpallis, et väänad jala ära või vahepeal juhtub niimoodi, et kellelgi läheb midagi katki ja siis lüüakse mingi luu sodiks, aga tavaliselt on kõik võrdlemisi turvaline," selgitas võitleja Richard Reisenbuk.

Hoolimata võimalikest vigastustest leiavad keskaegsetel rüütliturniiridel osalejad mitmeid põhjusi võitluste pidamiseks.

Osalejaid motiveerib huvi ajaloo vastu.

"Ikka huvi ajaloo vastu. Nagu ütles Juhan Liiv, et kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta," ütles Raivo Ird.

"Ikka huvi ja trenn ja võimalus uusi kogemusi saada," ütles Reisenbuk.

Keskaegse võitluse maailmameistrivõistlused jäävad sellel aastal ebastabiilse olukorra tõttu maailmas küll ära, kuid suvel on võitlejatel plaanis pidada suuremaid turniire hansapäevadel.