"Kui isa ütles midagi kõva häälega, siis me pidime kuulama. Ja mingil hetkel ta ei pidanud enam ütlemagi, piisas sellest, kui ta ei öelnud, siis saime aru, et jama on kaelas," sõnas Kristjan Karis, lisades, et isa kõva häält ei ole viimase 25 aasta jooksul kuulda olnud.

Sirje Karis meenutas, et käies 11. klassis, püüdis teiste pilke tema väljavalitu, 9. klassi poiss. See poiss oli Alar Karis. Naine lisas, et nad on kaasaga mõlemad isepäised ega lasknud endid ka toona sellest häirida.

Oma poja Kristjan Karise osas sõnas ema, et tema tundub kolmest lapsest kõige rahulikum. Küll aga on poeg teda kõige rohkem üllatanud oma erialase suundumusega. "Ma ei uskunud küll, et temast suur ehitaja saab," naeris Sirje Karis, öeldes, et olles spordikeskuse juht, ehitab poeg ka pidevalt uusi rajatisi.

Oma laste osas ei olnud vanematel salamisi ootusi. Kui, siis ainult isal, kes soovis, et keegi lastest oleks ka musikaalne. "See kogus trumme, kitarre ja kandleid, mida isa proovis mulle ja vennale ette anda, need jäidki sinna toanurka," meenutas Kristjan Karis.

Sirje ja Alar Karise vanim poeg oli 14-aastane, kui pere Hollandisse elama läks. "Siis kui Eesti iseseisvus, sai minu abikaasa võimaluse minna välismaale teadust tegema," sõnas naine, jätkates, et peale doktorikraadi omandamist asus Alar Karis Rotterdami laborisse tööle. Poja sõnul ei olnud kohanemine võõras keskkonnas raske, küll aga meenus talle, et noorema venna Martini jaoks oli algus vastupidiselt hoopis väljakutset pakkuv.

Sirje Karis ütles, et ajas on ka perekondlikud traditsioonid muutunud laiemalt, lisades, et need peavadki muutuma. "Tänapäeval on igasugused nõudmised lastele teistsugused. Ja ka lastekasvatamine on teistsugune, asju räägitakse rohkem lahti ja öeldakse välja. See on kindlasti hea." Karise sõnul on aga ühised ettevõtmised need, mis jäävad alati tähtsale kohale.