Mühling märkis, et online'is on sõdu peetud ja julmi fotosid tehtud ka enne praegust Ukraina sõda.

"Aga tänapäevane tehnoloogia areng viib selle info palju laiemalt ja kiiremini üle maailma. Mõjuvad pildid ja see, et pildid oleks mõjuvad – kui üks riik tahab, et tema murele tähelepanu pöörataks, talle antaks abi – sellel on kindlasti oma roll."

Prozes on pressifotograafi ametit pidanud 30 aastat ja märkis, et ei ole kunagi pidanud käitlema nii julmi sõjapilte ja pidanud tõsiselt kaaluma niivõrd jõhkrate fotode avaldamist nagu on tehtud Ukraina sõjast.

"Tavaliselt on meil see filter kõvasti tihedam. Me ei ole lasknud julmusi veebi ega leheveergudele. Aga kuna see sõda on juba meie keskel. Me kõik mõistame, et see on juba nagu meie sõda, siis on ka see suhestumine nende piltide julmusega oluliselt isiklikum."

Butša ohvrite piltidest rääkides sõnas Prozes, et neil ei tekkinud kahtlustki selles, et need tuleb avaldada, sest inimestele tuleb näidata, mis toimub.

"Me elame Eestis, kus on inimesi, kes elavad natuke teises inforuumis ja juba ka neile on oluline näidata seda poolt näiteks venekeelses portaalis /–-/ See on meie missioon seda infot vahendada."

Mühling märkis, et Butša pildid on küll dramaatilised, aga need pildid, mis inimesed maalivad oma sõnadega oma üleelamistest, kuidas neid on rünnatud, mida nendega on tehtud, on kordades traagilisem.

"Mõnda teksti ma ei suutnud lõpuni lugeda. Ma lugesin poole teksti peale, siis natuke mõtlesin ja siis lugesin edasi," tunnistas ta.

Prozes märkis, et tuues võimalikult objektiivse pildi teksti, pildis, videos, mõjutab ajakirjandus üldsust ja ka otsustajaid. Nende piltide avaldamine on vajalik eeskätt üldsuse informeerimiseks – et sellele ebaõiglusele, brutaalsusele ja julmusele tähelepanu juhtida.

"Näiteks pühapäeval tegi USA välisminister Blinken oma avalduse nende piltide põhjal, samamoodi Macron. Juba pühapäeval tulid nad välja kindla veendumusega, et peavad kehtestama järgmised sanktsioonid."

Mühling märkis, et Vene föderatsioon on väga osav manipulaator ja võimeline neid pilte hoopis teises kontekstis näitama.

"Neil on ka enne sõda olnud fake-uudised, narratiivi loomine, kus üks ja sama rahvakunstnik, näitleja etendab erinevaid rolle. Ühes linnas on ta naaber, kes räägib, kuidas löödi väike poiss risti ja kuidas ta kardab oma lapsi nüüd välja saata. Teises linnas ta on pealtnägija, kes nägi pealt õnnetust. Ta räägib ukrainlaste tegudest, mida nad on väidetavalt teinud, et luua vene publiku hulgas teatud fooni," selgitas Mühling.

Mühling lisas, et tegemist ei ole üksikjuhtude, vaid terve tööstusharuga. "Valitsuse kontrollitud meedia on Venemaal eraldi relvaliik," tõdes ta.

Laiemalt sõjafotograafiast rääkides sõnas Prozes, et kui viimase 30 aasta jooksul muutus ajakirjandus sõjafotode osas suhteliselt hillitsetuks, aga kuna Ukrainas käib sihilik inimeste tapmine, siis seda tuleb näidata ilustamata kujul.