19-aastane Oleksandr Kovliar mängis veel 42 päeva tagasi Ukraina meistriliigas. "Olen pärit väikelinnast, Odessast 40 kilomeetri kaugusel," ütles ta ja selgitas, et ta mängis kodumaal Himiku korvpalliklubis. "See on parim noorteklubi, väga hea korvpalliga alustamiseks," selgitas Kovliar, mainides, et sel suvel mängis ta ka alla 20-aastaste EM-il.

Tartu ülikooli spordiklubi juht Gert Prants sõnas, et kui Ukraina sõda algas, siis arvati kohe, et seal võib ka Eestisse jõuda sportlasi ja treenereid. "Agendid hakkasid kohe pakkuma küll pikemaid, küll lühemaid mängijaid erineva tasemega," ütles ta ja lisas, et nende hulgas oli ka Oleksandri pakkumine. "Mõtlesime, et proovime."

"Esimese mängu tegi ta väga hästi, ta ei visanud vist ühtki viset mööda ja kui ta väljakule pandi, siis treener ei tahtnud teda ära võttagi," mainis Prants ja lisas, et järgmistes mängudes vastane juba tundis teda rohkem ja võttis mõned trumbid ära. "Aga ta annab võistkonnale väga palju juurde, peaasi, et ta end siin hästi tunneb nii palju kui võimalik."

Oleksandr põgenes sõja eest koos ema ja vanaemaga: Moldovast sõitsid nad Poola, sealt edasi Riiga ja Eestisse, kokku kestis bussireis kolm päev. Tema endised tiimikaaslased on noormehe teada siiani Ukrainas ja alles otsivad võimalusi mujal mängida. Oma debüüdi Tartu eest sai ta teha vaid paar nädalat pärast saabumist. "Pärast sõja algust ei teinud ma kolm nädalat trenni ning enne esimest mängu sain meeskonnaga olla vaid kahel-kolmel treeningul."

"Kogu aeg kuuled ja näed uudiseid toimuvast, psüühikale ei ole see väga lihtne," kinnitas ta ja rõhutas, et väljakul olla ei tohi mõelda, et kusagil on midagi valesti. "Tuleb teha kõik, et mängida hästi ja aidata oma meeskond võidule," tõdes Kovliar, lisades, et võib-olla õnnestub tal tulevikus ka uuesti Himiku eest mängida.