Isa läks Hannese juurest ära, kui poiss oli suhteliselt väike ning mehe sõnul oleks ta tahtnud isa tunduvalt rohkem näha. "Tekkis selline suhtlemise paus võib-olla seitse-kaheksa aastat, täpselt ei tea. Me hakkasime uuesti intensiivsemalt suhtlema, kui ma olin 16, ma arvan," meenutas Hannes.

"Põhjus, miks selle filmi nimi on "Kadunud isa", on see, et ta justkui oli isa väga paljudele, mitte ainult meile kahele. Ka oma stuudiolastele ja tal oli palju õpilasi. Lõpuni ta seda välja ei kandnud, seda isarolli. Vist need rollid laval olid talle lihtsamad kui olid rollid elus, need sotsiaalsed rollid," selgitas Maria Avdjuško.

Hannese sõnul oli tema jaoks tegemist eelkõige isaga ning töö näitlejana ei jõudnud sel määrani temani, et osata tõmmata joont isa avaliku ja isikliku rolli vahele. "See teadmine jõudis minuni alles hiljem. Võib-olla isegi matustel ma sain aru sellest suurusest. See mass ja hulk inimesi ning kes sinna kõik kohale tulid. Siis hakkad üha rohkem tasapisi aduma seda, mis jälje ta on jätnud ja mis on tema osa olnud."

Maria tunnistas, et tänu Evaldile kasvas tema üles väga loomingulises keskkonnas. Hermaküla pühendumise aste teatrile oli väga suur ning selle eest tuli ka lõivu maksta.