Päev enne seda, kui kõik algas, helistas ema ja käskis asjad pakkida, et sõita venna juurde Kiievi lähedale Bila Tserkvasse. Seal olevat ohutum. Ma ütlesin, et ema, rahune maha, kõik on hästi, mingit ohtu pole. Nad viivad ju sõdureid minema, lubasid, et õppused said läbi. Räägivad, et midagi ei planeerita. Suhtusin täiesti rahulikult. Lootsime parimat, aga valmistusime halvimaks. Ma siiski sõitsin sinna.

Ema Natalia Horban ütles, et ärkas 24. veebruaril öösel kell viis selle peale, et kuulis korraga nelja plahvatust üksteise järel. Ülejäänud pere magas. "Ma ei saanud aru, mis toimub. Ma tõusin ja hakkasin äratama tütart, kes magas kõrvaltoas."

Maljuga tunnistas, et arvas, et tegemist on ilutulestikuga. "Ma ei uskunud seda ikka veel. Rahustasin ema, et kõik on hästi ja sellist asja ei saa lihtsalt olla. Pärast, kui valgemaks läks, vaatasin aknast välja, et autodest on juba järjekorrad. Inimesed hakkasid linnast välja sõitma, plahvatused jätkusid. Pärast seda tuli presidendi pöördumine ja öeldi, et Putin alustas Ukraina vastu sõda. Ma sain aru, et ongi kõik."

Horban tunnistas, et nad hakkasid juba harjuma sellega, et elavad tingimustes, kus iga 15--20 minuti tagant kõlab sireen ja telefoni tuleb teade, et on õhuhäire, minge pommivarjenditesse. "Me ei teadnud, kus pommivarjend on. Me ei olnud seda isegi eelnevalt välja otsinud, sest arvasime, et see oht, millest räägitakse, ei ole reaalne."

Ebareaalsena tundnunud situatsioonis oli veel üks tegelane -- Polina kass Pusja. Horban meenutas, et kui linnas algasid plahvatused, siis kass ehmus ja peitis end külmkapi taha. "Hakkasin tütrele hüsteeriliselt karjuma, et ta asjad kokku korjaks, sest peame 16. korruselt alla laskuma, pimedas, kui midagi pole näha. Ma ei teadnud, kuhu minna."

Polina ütles, et ilma kassita ta ei tule kuhugi. "Laps jooksis pool tundi toas ringi ja otsis kassi. Mina olin hüsteeriast täitsa segi, sest teadsin, et see on oht meie mõlema elule. Pärast andsin lihtsalt alla. Kass tuli välja, laps võttis kassi ja pani ta puuri."

Polina polnud päris kindel, kas ta kassiga saab Ukrainast ära, aga võttis ta omal vastutusel endaga kaasa.

"Kui ta nägi, et on parem rahulikuks jääda, siis istus ja magas peaaegu kogu tee, kuigi ta on muidu aktiivne kass. Suutis mitu päeva puuris istuda. Alati polnud isegi võimalik talle süüa või juua anda. Ma olin seepärast väga mures, et ei teadnud, kuidas talle süüa anda. Aga ta istus vaikselt. Mulle väga meeldis, kuidas ta ennast üleval pidas."

Polina pereliikmetest jäid Ukrainasse Kiievisse tema isa ja õemees. Õemees võitleb eesliinil, isa on aga haigevoodis.

"Ta kirjutati haiglast välja. Öeldi, et vabandust, kuna algas sõda, tulevad sinna haavatud ja seepärast eraldatakse kõik kohad ja ressursid neile. Seepärast ravigu ennast kodus. Ta istub hapnikuaparaadi otsas ja sööb tablette. Kirjutan talle iga päev ja küsin, kuidas läheb."

Praegu mõtleb Polina, kuidas oleks võimalik isa piirile toimetada. "Ta oleks pidanud kohe välismaale sõitma, aga ta ei tahtnud."

Kõige rohkem tahab Polina Ukrainasse tagasi. "Mis iganes plaane mul polnud, kuidas ma ka ei õpiks... Põhimõtteliselt oli mul kavas välismaale elama ja õppima sõita. Aga väga tahaks koju. Ma olen valmis sülitama nendele väljavaadetele, et saaksin ainult oma kodus korteris istuda."