Lill tõdes, et maailm on praeguseks nii palju muutunud võrreldes ajaga, kui nad lavastuse prooviperioodi alustasid ning üksildusest kui pandeemiast tundub talle isegi mõneti narr rääkida -- aga need teemad ei kao siiski ära ka siis, kui Ukrainas algab sõda.

"Ma isegi seda protsessi alustades mõtlesin, et jah, Ameerikas ja Saksamaal on väga hull, aga tegelikult meil Eestis ka. Hämmastav oli, et viimase 20 aastaga umbes 100 000 inimest juurde tulnud, kes elavad üksi ja on üksi üks leibkond."

Samas tuleb vahet teha üksiolemisel ja üksildusel ning Lill märkis, et ka nende tükis ei ole laval ainult üksikud ja õnnetud inimesed. "Meil on laval päris mitu inimest, kes elavad üksinda, aga ei tunne end üksildasena ja tahavad nii elada."

Lill märkis, et teatrilaval on huvitav kombata äärmusi ja nad tahtsid materjali kogudes rääkida kindlasti väga vanade inimestega, kes on oma elus pikalt üksi olnud, aga ka väga noorte inimestega, kes on mingil põhjusel jäänud ilma vanemliku järelevalveta.

"Aga meil on näiteks laval noormees, kes on olnud mitte lihtsalt vangis, vaid jupi aja üksikkongis. Või inimene, kes otsustas saada lapse ilma partnerita. Me tahtsime, et see galerii oleks võimalikult värviline."

Ta tõdes, et ise sukeldus ta seda ülesannet lahendama eeldusega, et salamisi otsivad kõik inimesed kontakti ja armastust. "Minu jaoks ehk kõige avastuslikum oligi see, et mingil kombel on ikkagi inimesi, kes ei ole nagu mina. See on ikka huvitav, kui leiad inimesi, kes ei mõtle samamoodi nagu mina."

Tüki puhul on oluline tema sõnul saada aru, kes vajavad ja ootavad kontakti. "Samamoodi tuleb ära tunda see naabrimees, kes tahabki olla üksi ja tema ukse taga mitte koputada."

Lill tõdes, et lood, mida nad kogusid ja millest paljud on laval, purustasid selle hüpoteesi, et inimesed, kes räägivad soovist üksi olla, seda tegelikult ei taha.

Tulevikuprojektidest rääkides tõdes ta, et teda ennast on pikemat aega huvitanud surma-teema.