Enese kunstnikuks kutsumise kohta märkis Libe "Ringvaates", et kui igaühte, kes võtab pintsli kätte, kunstnikuks nimetada, siis see veidi devalveerib neid inimesi, kes seda reaalselt ülikoolis õpivad ja aastaid igapäevaselt praktiseerivad. Seetõttu on tal väga raske end kunstnikuks pidada.

Benita märkis aga, et tema usub, et iga inimene, kes kunsti praktiseerib, on kunstnik. "Mina ei ole seda kunagi õppinud, küll aga teen ma kunsti iga päev oma elus. Ma joonistan või maalin ning seepärast ma ütleks enda kohta kunstnik."

Ta meenutas, et tema klassiõed oskasid omal ajal väga hästi joonistada ja see tegi teda väga kadedaks ning ta otsustas, et tahab ka osata joonistada. "Üks hetk kasvas naljakast kohast tulnud tahtmisest välja armastus."

Benita teeb nädalas paar pilti. "Maalimine on ettevõtmine, sest see tähendab, et ma pakin oma maalimisasjad lahti ja jätan nad lahti nädalaks ajaks ja selle aja jooksul ma võin neli-viis maali ära teha ja selle kinni pakkida pooleks nädalaks või nädalaks. Sõltub sellest, mis minu sisemaailmas toimub."

Ka Libe ei maalinud esimest korda just konkreetse heategevusprojekti raames.

"Ma joonistasin lapsena palju, siis unistasin kunstiakadeemiasse sissesaamisest, kuid jäin ukse taha, ja siis see kuidagi kadus, kuni saabus koroonaaeg ja ma istusin lastega kodus. Tol ajal ma olin vabakutseline, kõik tööd lükkusid edasi, lapsed olid kodus ja siis hakkasime kõik koos joonistama."

Libe tunnistas, et teda inspireerib muinasjutumaailm, aga selleks ei pea ta isegi midagi lugema, see tuleb iseenesest.