Sõda toob ohjeldamatut õudu ja kannatusi, aga serveerib möödaminnes ka üksjagu naljakat. Kui Ukraina ekspresidenti Petro Porošenkot turvav eliitüksuslane pillab keset otseintervjuud maha relvasalve või kuidas naine kingib Vene sõdurile päevalilleseemneid, et tema laibast sirguks Ukraina mullas tulevikus lilled või kuidas külma kõhuga külamehed paljakäsi miini teisaldavad. Need klipid ei jõua üldjuhul õhtusesse "AK-sse" või BBC uudistesse, aga internetis on neid vaadatud miljoneid kordi. 

Mart Juure sõnul on nali teinekord elutervem alternatiiv, kuidas kätte saada olulised uudised. "Sageli on need asjad liiga pikalt lahti kirjutatud, neist räägitakse liiga pikalt, tähelepanu hajub, sageli need pikad jutud võtab kokku mingi üks meem, üks anekdoot, üks pilt, üks video või üks lühike jutt, täpselt konkreetselt ja palju selgemalt," selgitas ta.

Robin Juhkental, kes on juba sotsiaalmeedias enda tehtud meeme vahendanud, kinnitas, et hea huumor pole kunagi olnud turvaline. "Kui sa ei julge kukkuda, siis ei tasu ka püsti tõusta. Nii on lihtsalt, piiripealne on kõige parem alati, kus see piir on, seda mina ei tea," tõdes ta.

Ka Eesti sotsiaalmeediakeskkondades on avatud oma meemilehed, kus täiesti tavalised inimesed sõda pilkavad. Kui võtta aluseks, millest või kellest naljad praegu räägivad, siis edestab Venemaa president kõiki teisi pika puuga. "Üks õudsemaid asju, mis ühe diktaatoriga juhtuda saab, mis neile üldse ei meeldi, on see, kui nad on naeruväärsed, ja Putin on naeruväärne olnud juba aastaid," sõnas Juur ja lisas, et laialdaselt naeruväärseks sai Putin aga 24. veebruaril. "Kui siiamaani arvati, et Kremlis elab suur strateeg, hübriidsõdade geenius, intriigide meister, siis tegelikult väljus Kremlist selline KGB alampolkovnik, kes ei osanud midagi muud teha kui tormata kallale oma naaberriigile."

Kirjandusmuuseumi teaduri ja huumoriuurija Anastasiya Fiadotava emigreerus Valgevenest Eestisse juba aastaid tagasi ja uurib nalju. Ta kinnitas, et valdav osa materjalist tuleb ehtsast elust ja tihti on algselt mõeldud üldse vastupidi. "Meie kujutluses oli, et Venemaal on väga tugev armee ja nende tehnika on väga hea ka, aga kui see sõda algas, see oli väga silmapaistev, et see pole niimoodi, ja see auk kujutluse ja reaalsuse vahel inspireeris palju nalju," ütles ta.

Kliiniline psühholoog Hannes Kulbach kinnitas, et huumor pole üksnes ajaviide, vaid evolutsiooniliselt arenenud üks päästeventiil, kuidas ka kõige hullemas olukorras vaimne tervis säilitada. "Kuidas me selle kõige hirmsama, surma, kadumise, tohutu suured kannatused suudame enda jaoks käsiteldavaks muuta, huumor annab otsekui omaette pööramise nurga, rakursi või lisadimensiooni juurde ja teeb meile selle talutavamaks," ütles ta ja lisas, et sõja ajalt tulebki nalja teha. "Kõikides kriisides on nali see, mis aitab seda taluda, kui me suudame ka kõige mustemal hetkel nalja teha, siis see olukord ei ole nii raske."