"Esimene sada on väga raske. Teine pole midagi," võttis Henno oma senise elutee kokku.

Esmaspäevane bridžiring Pärnu eakate klubis Elulust on üks Henno Sepa kindel rutiin. Viimaseid päevi 99-aastane härra on lauas üks kibedaim käsi, mille tõestuseks on mullune teine koht Pärnu Eakate liidu meistrivõistlustel ja keskeltläbi paarkümmend aastat nooremate mängupartnerite siiras austus.

"Kõik maletajad mängivad hästi seda ja selleks, et seda hästi mängida, peab tohutu palju suhkrut sööma. Sa pead mäletama palju on läinud, palju ei ole läinud. Ma mängisin ise enne ka malet, aga siis hakkasin unes nägema, et hobune hüppab kaks sammu ja siis mulle peale. Siis lõpetasin male ära, jäin ainult bridži peale," rääkis Henno.

Elu nagu muusikalises seiklusfilmis

Henno kohta võib öelda, et ta on elanud nagu muusikalises seiklusfilmis. Saaremaal kaitseliitlasest isa ja näitlejast ema peres sündinud poiss oli kooliajal sprindimeister ja noorkotkaste rühmajuht, kuid maast madalast mängis suurt rolli muusika, mis tõi seiklusliku elu jooksul korduvalt nii leiva lauale kui päästis sõna otseses mõttes surmast.

Nagu paljudel teistel rebis teine maailmasõda lõhki ka Henno elu. Esimese okupatsiooni ajal lasid punavõimud maha tema kaitseliidu rühmaülemast isa. Kui maabusid sakslased, värvati toona 19-aastane noormees tõlgiks, sest ta valdas mitut võõrkeelt, sealhulgas esperantot. Saarlase sõnul läks surm temast sõjateel kümneid kordi napilt mööda.

"Inimesel on ettenähtud saatus, midagi pole teha. Ma täidan küll jumala käske, aga ma ei usu küll, et vanamees on seal, aga mingisugune kõrgem võim on ilmas olemas," arutles Henno ja lisas, et sõja käigus päästis teda surmast isegi kell. "Üks jäi pidama siia kella tasku, kus oli hõbeuur ja viimase kapsli peal pööras otsa kõveraks ja jäi seisma."

Pulmast otse rindele

1944. aastal abiellus Henno esimest korda, aga saadeti otse pulmaööl tagasi rindele. Omaette saatuse tiritamm on, kuidas sõja järel suutis Henno varjata, et teenis Saksa armees ja Eesti Leegionis, ning võeti omakorda Nõukogude armeesse ja saadeti aega teenima Kroonlinna.

Ta oli kuulnud, et samasse linna oli maetud Lydia Koidula ning uskumatul kombel suutis oma väeosa ülemat veenda, et see lubas talle appi 200 ajateenijat Eesti rahvuspoetessi hauda otsima. Teisel otsimispäeval naeratas Kroonlinna saksa kalmistul Hennole õnn.

"Istusin sinna kivi peale, seal neljakandiline kivi ja hakkasin hajameelselt pulgaga seda savimulda sealt maha ajama. Ja sealt tuli doktor Michelson ja all Lydia Michelson sündinud Jannsen," meenutas Henno.

Järgmisel aastal saabus leidu ümber matma delegatsioon, kuhu kuulusid toonase ENSV mõned tähtsamad tegelased. Jäädvustused sellest asuvad praegu Koidula muuseumis Pärnus.

Kuigi Henno avastas küll rahvuskangelase säilmed, avastati samal ajal ka tema enda minevikust fakt, et ta teenis Saksa mundris. See tähendas saatmist Siberisse, kus eestlast solgutati sunnitööl nii metsalangetusel kui ka kaevandustes. Teadmata, kas ja millal ta naaseb, andis mees abikaasa vabaks.

"Ma palusin, et ta Siberisse ei tuleks, et lahutab ära," rääkis Henno ja lisas, et abikaasa leidis endale uue kaasa. Küll aga on esimene abielu Hennole veel siiski hinge peal ning mõtleb sellest tänini.

Tagasi kodumaale

11 aastat hiljem pääses Henno Siberist koju, aga teda ei lubatud elama Saaremaale, mis oli toona piiritsoon. Selle asemel seadis ta end sisse Pärnus ja 1955. aastal astus uuesti abiellu, kust sündisid kaks tütart. Ta töötas aastaid linakombinaadi varustus-turustusosakonna juhatajana, aga selle kõrval on fenomenaalsed tema ühiskondlik tegevus ning hobid.

Ühelt poolt oli ta tuntud pillimees ja pulmaisa, kes juhtis kokku 613 pulma ja kes muuhulgas populariseeris kolhoosirahva seas sellist eksootilist tantsu nagu tango. Teisalt oli ta noortejuht, kes muuhulgas vedas aastaid matkaklubi, kus temaga kohtus tollane Pärnu koolipoiss Rein Veidemann.

"Henno on kahtlemata väga suur õpetaja. Õpetab oma eeskujuga, aga tema mitmekülgsus on see, mis kohe nakatab," iseloomustas Veidemann Hennot.

Hennost rääkides ei saa mööda kogumiskirest, mis ulatus pudelikorkidest kuni autogrammideni. Tipphetkel oli tema kollektsioonis näiteks 50 000 postkaarti. Ka Veidemanni margikogusse on jõudnud üks mark, millel on kujutatud Inglise kuninganna, ning mis jõudis Veidemannile just tänu Hennole. "Ma arvan, et see oli minu kogu kõige väärtuslikum mark," tõdes Veidemann

Küll aga müüs Henno 1980. aastate alguses enamuse oma margikogust maha ning soetas selle eest kolmetoalise korteri. Margikogumist pole vanahärra aga unustanud ning peab tänaseni regulaarset kirjavahetust kollektsionääridega üle maailma.

Pärnu vaim

Pärnus on Henno üsnagi tuntud. Tema eestvedamisel istutati Vana-Pärnusse 11 000 puud, millest on tänaseks sirgunud parkmets. Lisaks asutas ta Pärnu saarlaste seltsi, kutsus ellu külapillimehed ja oli kuulsa suupilliklubi Piccolo üks asutaja. Tänu sellele on ta pälvinud hulga medaleid, aga mõnede suus ka mitteametliku Pärnu vaimu tiitli. Oma eelmist suurt sünnipäeva tähistas härra Sepp talle omasel moel

"Kui ma sain 90, siis lasin margi välja, 99 ka, aga ma mõtlesin ma 100 ei tõmba välja, ma arvestasin niimoodi, et ma emaga koos ma juba sajandat käin. Lasin selle valmis teha ja näed välja vedasin," selgitas Henno.      

Sajanda sünnipäeva künnisel toob Pealtnägija Hennole erilise kingituse – tema esimese abikaasa tütre, näitleja Rita Raave autogrammi, mida vanahärra oma kogusse soovis.

Hennol on tänaseks viis lapselast, kellest üks kirjutab praegu tema uskumatult värvikirevast elust biograafiat, ja üheksa lapselapselast, kellest noorim on nelja-aastane.