Alla armastab üle kõige reisimist, Tallinna jõudis ta puhkust veetma 23. veebruaril. Kell viis hommikul sai ta aga telefonikõne sõja alguse kohta.

Migratsiooniametist pakuti võimalust taotleda põgenikustaatust, olla edasi turist või minna tööle ja saada selleks vastav viisa. Alla valis viimase.

Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldusel tutvus naine ühe perekonnaga, kes tahtsid teda aidata. Paari päeva pärast oligi Allal töökoht olemas ühes Tallinna kesklinna ilusalongis.

"Tööl olles pole aega halvale mõelda, saab ajule puhkust anda," rääkis Alla, kes ei tunne Eestis ühtegi inimest. Tänu ühele heategijale on naisel nüüd tasuta elamiseks ka korter vanalinnas.

Allal on kaks tütart ja kolm lapselast. Vanem tütar elab perega Londonis, kuid noorem jäi Ukrainasse. Igal hommikul, lõunal ja õhtul helistatakse ja uuritakse, kas kõik on hästi.

"Iga päev ärkan lootusega, et see lõppeks võimalikult ruttu," rääkis Alla, kuid ei usu, et lähima poole aasta jooksul koju normaalse elu juurde tagasi pääseb.

Vanemad Venemaal sõda ei usu

Alla vanemad kolisid koos tema vendadega 1990. aastatel Venemaale, kuna pärast NSVL-i lagunemist oli seal võimalik tööd ja stabiilset tasu saada.

Nüüd on nad kõik Vene kodakondsusega ning kohalikku riigitelevisiooni tarbides ei suuda nad uskuda tütre sõnu olukorrast Ukrainas.

"Kui helistasin neile, et kõik on väga hirmus ja keeruline, vastasid nad, et ma valetan," rääkis Alla. Naine helistab neile siiski iga päev ja usub, et iga korraga hakkavad nad olukorra õudusest rohkem aru saama.