Annely Haidak kolis Viljandimaa metsade vahele alles paar aastat tagasi. Oma koduköögis küpsetab ta küpsiseid, mis on otsekui väikesed kunstiteosed. Elukutselise pagar ta aga ei ole, ta töötab aastaid erihoolekande valdkonnas, siis aga tundis, et tahab midagi rahulikumalt teha. Ta kolis maale, aga ka seal ei saanud käed rüpes istuda.

"Lastega tegime piparkooke, kui nad väiksed olid ja sealt võib-olla hakkas see suund, peale seda, kui enam tööl ei tahtnud käia, võib isegi öelda, et põlesin läbi, siis tuli leida endale mingi muu tegevus," sõnas ta ja lisas, et seepeale läksid mõtted lapsepõlve. "Mõlemad minu vanaemad on olnud kokad või pagarid, ema ka oli mõnda aega kokk ja see tegevus mulle ka meeldis, seega mõtlesin, et miks siis mitte."

Haidak tõdes, et sellised julged otsused sünnivadki pahatihti mõne kriisi tõttu. "Ei jää lihtsalt muud üle, et tuleb midagi välja mõelda," ütles ta ja lisas, et klientide tagasiside on väga liigutav, kui kellelegi on midagi meeldinud. "Kirjutatakse isegi, et sa saatsid meile karbitäie viisi armastust."

Ise ta enam väga küpsiseid süüa ei taha. "Käisin tädi juures ja tõi poeküpsiseid lauale, siis ma ütlesin küll, et pane need ära, aga kui mõnikord õhtul pikemaks läheb, siis väike energiaamps kulub ikka ära."