Kui enamik talupidajaid peab ju varavalges oma toimetustega pihta hakkama, siis Risto Ränk on võtnud endale selge sihi: enne ta toast välja ei lähe, kui on saanud hommikul pool tundi rahulikult kohvi juua. "Isegi kui keegi hüüab kuskilt midagi, siis ma ütlen, et ei, ma joon praegu kohvi."

Tõnu talu peremees Risto Ränk ja ta elukaaslane Mirge elavad Kuressaarest 55 kilomeetri kaugusel Orissaare külje all hoones, kus kunagi olid kelder ja tööruumid, aga mille Risto ehitas 17-aastasena ümber elumajaks. Ta kasutas selleks jäätmejaamast leitut ja stipendiumiraha.

Aastaid käis taluhoovis nii töö kui ka mäng, kuid ühel hetkel kolisid linna ära nii vanemad kui ka õed-vennad. Ainult Risto jäi elama sinna noorena remonditud majja. Alles nüüd, 10 aastat hiljem võttis ta kompleksi enda hallata nagu tõeline taluperemees. Küll aga elavad hoovipealses majas ka tema vanavanemad.

"Mingil hetkel peaks kõigil lastel saama oma vanematest siiber, ma ei mõista neid lapsi, kes elavad oma vanematega koos, me näeme ka loomade pealt ka, kui koerakutsikad on piisavalt suured, siis ema ajab nad ära," ütles Ränk.

Põhiliselt kasvatatakse Tõnu talus linde. "Pardid on lihtsalt seepärast, et nad meeldivad mulle, kasutegurit neil väga pole, aga nad on lihtsalt nii intelligentsed ja ägedad linnud," sõnas ta ja mainis, et talle väga veelinnud meeldivad. "Kanad on puhtalt praktilised, sest ma söön ise väga palju muna ja kanad on need, kes toidavad pardid ka ära, nende munade müügist saame partide sööda ka tasa."

Esimene koroonalaine oli see, mis tõukas Risto täielikult maaelu rüppe, kus ta müüb mune ja linde ja jagab moodsa Youtube-talunikuna internetis oma tegemistest videosid. Varem tõi leiva lauale muusikutöö. "Mul on see linnu ja looma haigus olnud eluaeg ja ma olin kogu aeg selle vahel, et mis ma teen selle taluga, mul ei olnud ühtki tõuget, et ma hakkaksin pihta, aga kui tuli see koroona, siis jäi aega ja sain aru, et nüüd tuleb ära teha."

Ainult loomade ja lindude söömisest ning munade müügist ära ei ela, Risto on proovinud ka teisi ameteid. Keraamika viib teda endiselt Muhu saarele Liiva keskusesse, suvel rohkem, talvel korra nädalas. "Esimese savikoja rajasin juba 17-aastasena oma koju," sõnas ta ja ütles, et hetkel on tal savikoda kodust eemal, kuna niiviisi on see otsekui tööle minemine. "Esialgu planeerisin ikkagi sellega elatist teenida, seega savikotta minek oli nagu tööle minemine, lähed sinna ja teed kaheksa tundi tööd."