Olavi Kõrre tegeleb praegu Pärnus uue helikandja salvestusega, kuhu on kogunud Tõnu Oja eestikeelsed tekstid kreekakeelsetele lauludele. "Võin panna käe südamele ja öelda, et ma olen väga õnnelik, et saan tegeleda sellega, mis mu hingele ka rahuldust pakub," ütles Olavi Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Olavi tütre Karolini aega võtab praegu enim debüütalbumi miksimine ja plaadiga väljatulek. "Möödunud aasta lõpus tegin otsuse, et hea küll, pühendun rohkem oma muusikale ja muusika tegemisele. Olen ühes armsas lasteaias muusikaõpetaja ja töö lastega meeldib mulle väga," rääkis ta.

Muusikaga tegelemine on Karolini jaoks loomulik, sest ta on lapsest saati selle sees olnud. "Mingil hetkel oli see hästi tugevalt minu seest tulenev otsus. Tundsin, et see on minu tee, millest ma väga unistan ja mida soovin teha," ütles Karolin.

Ka teisest kooselust on Olavil musikaalseid lapsi, tema tütar on ka viiuldaja Juuli Kõrre. "Ma olen saanud aru, et kõigil lastel on mingisugune geen, mis on minu poolt sisse antud. Ma pole muusikat surunud peale, sest mul on veider maitse, aga loodan, et olen kaudselt kardina tagant neid asju juhtinud. Ka vanema poja Oliveri olen suutnud endaga selle konksu otsa tõmmata," sõnas ta.

Isa on julgustanud edasi liikuma

Töö viis Olavi tihti perest eemale ja ta tõdes, et pole oma lapsi väga hästi kasvatanud. "Ma olen halb isa olnud. Sel ajal, kui laevatööst vaba olin, sain vanemate lastega koos aega veeta. Ühiselt perega võtsime ka asju ette ja tegime matku, kui oli võimalik."

Karolin isa sõnadega ei nõustu. "Minu meelest on ta väga hea isa. Ta pole kunagi sundinud, alati heaga proovinud, headuse ja armastusega," ütles ta. Kui Karolinil on elus raskemaid perioode olnud, siis on just isa sõnad need, mis edasi julgustanud minema. "Minu elus on olnud isa see, kes on öelnud, et tütreke, kuula oma südant, see on kõige tähtsam. See on midagi nii ägedat, et su isa julgustab seda tegema. Elus ei ole õiget ega valet, see mis sinu sees on, on õige," sõnas Karolin.

Nii Olavi kui ka Karolin töötavad lastega. Olavi on muusikaõpetaja Pärnu Päikese koolis – koolis, kus õpivad lapsed, kes tavakoolis hakkama ei saa. "Olen leidnud enda jaoks Soome süsteemi, kus on figuurid ja värvid ning me saame koos musitseerida nii palju kui võimalik. Ma olen üliõnnelik, et saan sellist tööd teha, arvan et ka nende laste jaoks olen ma suutnud mõne ukse lahti paotada, kuhu nad ei oleks julgenud minna," rääkis mees.

Karolini eesmärk on luua lastele muusikast rõõmu. "Et neil oleks päriselt tore ja hea meel laulda ning pilli mängida. Lasteaialapsed on nii väikesed, et nende väikse hinge sisse on võimalik suunata seda pisikut, et neil tekiks huvi ja tahtmine," sõnas Karolin.

Karolin muusikakoolis käinud pole ja oli isa peale mingi hetk isegi pahane, et teda sinna ei pandud. "Isa ütles, et ta ei tahtnud mind muusikakooli panna, sest tal ei olnud see enda jaoks kõige meeldivam kogemus. Ta tahtis mind n-ö puhtana hoida. Tegelikult olen ma väga tänulik, et ma pole käinud muusikakoolis, tõenäoliselt oleks ma teistsugune Karolin ja looks oma muusikat teistmoodi või kui üldse looks."

Õnnetus lähendas

Pere on lähendanud 13 aastat tagasi Olavi vanima poja Oliveriga juhtunud rattaõnnetus, pärast mida ta kaks kuud koomas oli. "Me alustasime täiesti nullist. Karolini ema oli sel hetkel raudtala, kes uskus, et kõik on võimalik ja see on praegu meid ka Karolini emaga lähendanud," rääkis Olavi. "Alati, kui on mingi probleem, räägin ma kõigepealt temaga, et kindlust saada, kuidas edasi minna."

Periood oli keeruline, sest pere ei teadnud, kas Oliver tuleb koomast välja. "See oli puhtalt õnnevärk. Ta justkui sündis uuesti, õppis kõike uuesti. Täna on ta ülitegus ja -toimekas, ta on väga tubli ja meeletu teekonna läbi teinud," sõnas Karolin.