Keelekillud viivad vaataja tagasi 2000 aasta tagusesse aega, aga ka tänapäeva, 70-ndatesse ja 17. sajandisse, ning näitavad seda, kuidas sel ajal elanud eestlased emakeelt rääkisid.

Näitleja Helina Türmi sõnul oli 17. sajandi keelest keeruline aru saada. "Enamus oli väga segane ja tõlke pidi alguses ära lugema," ütles ta "Ringvaatele". Herman Avandi sai enda sõnul aga kõigest aru.

"Me päris täpselt ei tea, kuidas Eesti inimesed 17. sajandil rääkisid, aga meil on olemas neist aegadest sõnaraamatud ja tekstid, mille põhjal saab palju oletada," rääkis keeleteadlane Annika Viht. Tollased pastorid, kes kirikuraamatuid koostasid, kinnitasid et on väljendid noppinud otse talupoegade suust.

Lisaks sellele, et näitlejad räägivad ja näevad välja nagu 1650. aastal, on väga palju vaeva nähtud, et see kõik tõeline välja näeks. Näiteks on rekvisiidina laual 1638. aastast pärit esimene Tallinnas trükitud raamat.

70-ndate klipp kinnitab, et keel areneb kiiresti. "Nõukogude aja keel oli täiesti arusaadav," ütles Helina. Kui Hermani jaoks oli seal palju sõnu, mida ta enne polnud kuulnud, siis tema isa Märt Avandi kasutab selleaegseid väljendeid tihti ka oma igapäevakeeles. "Ma olen mitme aja laps, kasvanud üles nõukogude ajal, kus olid venekeelsed laenud, hiljem aga ingliskeelsed," sõnas Avandi.

Et eesti keele rääkijaid on maailmas vähe, peab Avandi eriti oluliseks, et keelt väärtustataks. "Kui käime sellega lohakalt ümber, lubame palju vene- ja ingliskeelseid laensõnu, siis ma leian, et see on kurb. Võiksime paremini oma keelega ümber käia," tõdes ta.