"Me oleme isaga sama tüüpi. Asju, mida ette võtame, teeme hingega, tekib sõltuvus, et tahame need asjad ära teha," rääkis Ragnar Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Ragnar Klavani isa Dzintar esindas Eestit 90-ndatel 19 mängus. Ragnar on rahvuskoondise särgi selga tõmmanud aga rohkem kui sada korda.

Isal on poja saavutuste üle uhke tunne. "Oma poeg on suutnud läbi rammida raskest kadalipust, mida profisport endast kujutab. See on pikaajaline sihipärane tegevus," sõnas Dzintar.

Keskkooli ajal pidi eelkõige Ragnar, aga ka tema pere otsustama, kas poeg läheb spordiga lõpuni või üritab kõrgkooli pääseda. "Nii kõrgelt me ei mõelnud nagu Liverpool," nentis Dzintar.

Esimene välisleping tuli Ragnarile Norrast, kuhu ta ka 12. klassis mängima läks. Kool jäi seega pooleli. "Oli valik, et kas lähen või mitte. Ma tahtsin minna, sest olin 16- ja 17-aastasena paljudes Euroopa klubides testimas käinud," meenutas Ragnar.

Paljuski sai tema jalgpallilembus aluse isa eeskujul, kes kaheksa-aastast Ragnarit oma treeningutele kaasa võttis. "Käisin isa trenne vaatamas Soomes ja siis, kui ta Floras mängis. Mäletan, kui äge see oli, kuidas suured mehed palli taga ajavad. See oli üks moment, mis andis suure tõuke, et selles suunas edasi liikuda," ütles Ragnar.

Grupp, kellega Ragnar Viljandis koos mängima hakkas, osutus ülimalt edukaks. "Seal oli hea keemia ja kooslus, huvitavalt kasvas sealt üks pere. Eesti koondise tasemel mängisid neli-viis kutti," rääkis Dzintar. Ragnar lisas, et tõenäosus, et ühest grupist nii palju kõrgtasemelisi mängijaid tuleb, on pigem väike.

Meest ennast viis edasi loll sihikindlus, nagu ta seda ise nimetab. "Mul oli mentaliteet olla parem kui olin eile. See pole mitte võistlus kellegi teise, vaid iseendaga. Kui need päevad lõpuks kokku loed, need väiksed protsendid, siis tulebki hea asi kokku," sõnas Ragnar.

Teismeeas, kui tema sõpruskonnal tekkis huvi pärast kooli hängida või pidugi panna, tegi Ragnar enamasti samal ajal üksi trenni. "Läksin kas ümber Viljandi järve jooksma või võtsin palli ja läksin väljakule. See ei tähenda, et ma oleks mingi pühak olnud, aga pigem oli mõtteviis, et kuskil keegi teeb samal hetkel trenni ja kui mina seda ei tee, siis ma ei jõuagi sinna," ütles ta ja lisas, et mõistis, et oma unistuste teostamiseks tuleb vaeva näha.

Unistus Inglismaal mängimisest algas, kui Ragnar oli 13-14. "Kindlasti seostus see Mart Poomiga, kes tol ajal Inglismaal mängis. See oli kõrge unistus, et Viljandi poiss jõuab sinna, sest seni oli seda suutnud vaid üks eestlane. Selle nimel pidi kõvasti vaeva nägema, et unistus ja reaalsus kokku saaks," lausus jalgpallur ning tõdes, et kindlasti pidi ta selle nimel ka paljust loobuma.

Noorel poisil oli Viljandis enda sõnutsi naljaga pooleks kaks võimalust: kas teha sporti või hakata pätiks. "Iseloomu poolest olin ma piisavalt arg, et ei läinud nende asjadega kaasa. Spordipoisina oli hea olla kuskil vahepeal, need n-ö pätid lävisid ka sinuga, aga ei üritanud sind kuhugi sisse tõmmata ja teistpidi sain läbi tarkadega, kes aitasid kodutöid teha," rääkis ta.

Kolme lapse isa Ragnar peab rutiini kõige tähtsamaks asjaks profisportlase elus. "Kui hakkad vaikselt pereelu elama, siis on see rutiin kordades suurem. Minu jaoks oli väga hea, et kindel elurežiim tuli juurde," tõdes mees. Ta nentis, et ehkki suudaks oma lastele jalgpallist teadmisi ja kogemusi edasi anda, siis ei kavatse ta neile seda peale suruda. "Kui nad leiavad, et see pole õige tee, siis see on ka okei. Kõik teised teed on sama õiged."