"Võib-olla see oli parim asi, mis meiega juhtuda sai," sõnas ansambli kitarrist Taavi-Hans Kõlar. Ka teised liikmed olid õnnelikud, et võistlusel nii kaugele jõudsid.

"See, et me siia jõudsime, selle taga on nii palju väikeseid juhuseid ja vedamisi," rääkis Kõlar ja lisas, et isegi, kui rahvas oleks neid hääletanud viimaseks, oleksid nad ikkagi olnud õnnelikud.

Ansambel jäi silma ka rahvusvahelisele žüriile, kes hindas bändi kõrgete punktidega. Laulja Elisabeth Tiffany sõnul võis nende laul silma jääda eelkõige seetõttu, et see erineb tüüpilistest Eurovisiooni lauluvõistluste lugudest. "Võib-olla see ongi see, mis inimesed ahhetama paneb," mõtles laulja.

Liikmed tõdesid, et lauluga soovisid nad edasi anda autentsust ja ausust. "See kostus ka läbi žüriihinnangute," sõnas Kõlar ja arvab, et ka see võis publikule oluliseks saada.

Küll aga andis bänd lootust, et eesti muusikamaastikult nad veel ei kao. "Me tuleme juba järgmine aasta uuesti. Meil on juba viis hitti valmis," rääkis Paula Pajusaar. "Me proovime Andrei Zevakini rekordi üle teha," naljatles Kõlar.