"Kodus oli normaalne tegeleda igapäevaselt kultuuriga: lugeda, käia teatris, kontsertidel, kunstinäitustel. Igal nädalavahetusel tegime mõne väljasõidu," rääkis ajaloolane Aro Velmet Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...". Aro isa Toomas Velmet on tšelloprofessor ja ka muusika, eriti klassikaline, on Aro elus olulist rolli mänginud. "Harjumust pilli harjutada ei tekkinud, aga harjumus, et võtta raamatuid ja kaduda neisse, süveneda tundideks ja tundideks tekstidesse, oli mul hästi vara olemas."

Seda, kuhu poeg nüüd jõudnud, peab isa võimatuks juhtumiks. "Isegi see, et ta sai Pennsylvania ülikooli, lõi mind pahviks," ütles Toomas. Ühel päeval teatas Aro, et läheb Ameerika ülikooli eksamile. Vanemad ei teadnud sellest varem midagi. "Ta sooritas eksamid edukalt ja saigi Penni. Teine üllatus oli, et ta selle kohanemisega vastu pidas, seal oli probleeme, ma tean," rääkis Toomas. Aro lõpetas ülikooli hiilgavalt. Vanemad maksid vaid esimese semestri õppemaksud, sest Arole hakkasid edaspidi laekuma stipendiumid ja toetused. "Liikumine edasi on olnud mööda lakaredelit pööningule, ühtki komistust pole olnud, ainult tunnustused. Pärast doktoritöö kaitsmist ja postdoktorantuuri Oxfordis saada Ameerika ühendriikides täiskoht ajalooprofessorina on järgmine sündmus, mis paneb ahhetama. Ma olen teda kogu aeg hoiatanud, et sul läheb elus nii hästi, ükskord võib midagi halba juhtuda," sõnas Toomas.

Aro ema oli raadioajakirjanik ja Raadio 4 peatoimetaja Mary Velmet. Kui pojas näeb Toomas Mary kirglikku lugemis- ja uudishimu, planeerimist ja järjekindlust, siis temast endast on Arole üle kandunud emotsionaalsus. "Ta võib minna väga kergelt hasarti ja on rohkem emotsionaalne inimene. See võib-olla on midagi minust," sõnas Toomas. Mehe sõnul nad Maryga Arot ei kasvatanudki, vaid lihtsalt olid koos. "Meil tekkis temaga äärmiselt usalduslik suhe, rääkisime talle kõike ja tema rääkis meile kõike. See on kestnud tänaseni," ütles ta.

"See juhtus hästi orgaaniliselt. Me istusime köögilaua taga, ema rääkis, et tööl on mingid jamad, mina rääkisin, et koolis on jamad. Tavaline oli, et ema vedeles voodis ja luges raamatut, mina jalutasin tuppa sisse, viskasin voodi peale pikali ja siis me rääkisime järgmised kaks tundi," meenutas Aro.

"Me ei kasvatanud ega noominud, vestlesime. Ütlesin, et kõike võib teha sinnamaani, et ära unusta, mis su perekonnanimi on," sõnas Toomas.

Edasiseks eluks saigi Aro kodust kaasa põhimõtte asjadest rääkida. "Mitte end liialt kehtestada ega nõudmisi esitada. Kui ma pole rahul, siis ma ei kurjusta, vaid räägin." Toomase sõnul on Aro nüüd justkui kolleeg, kellega usaldus kestab ja räägitakse hoopis teisel tasandil. "Omavahel vesteldes ei kao hetkekski huumorimeel," ütles ta. "Ka kõige keerulisematesse asjadesse suhtun Hiiu huumoriga," lisas Aro.

Esimene aasta Philadelphias Penni ülikoolis oli Arole keeruline. "See oli mu esimene kord elada väljaspool Eestit, täiesti teistsuguses kultuuriruumis. Mul tekkis tunne, et kas ma leian endale sõpru, sest kui kellegagi kohtusin, oli metsik pingutus, et leida ühine teema, millest rääkida," ütles Aro.

Otsest eesmärki doktorantuuri minna Arol ei olnud. "See tuli bakalaureuse viimasel aastal. Ma olin ühe aasta Tartus ja sealt tuli selge motivatsioon USA-sse õppima minna. Üks osa oli see intellektuaalse väljakutse osa USA-s, iga päev tundsid, et õpid midagi ja pead oma ajumustreid treenima. Sellest tundsin ma Tartus puudust. Tahtsin ka teistsuguseid inimesi näha," rääkis Aro. Ameerika ülikoolisüsteemis on teda hoidnud see igapäevane kogemus, kui ta kohtub uute inimestega ja juba hakkavad ideed plahvatama.