Egert Kamenik sõnas, et aarete otsimine võib olla väga tulus amet. "Isiklikult tunnen, et ma olen tunduvalt rikkam tänu sellele hobile," ütles Kamenik ja lisas, et rikkus ei ole mõõdetav rahas, vaid hoopis emotsioonides.

Kuigi omajagu münte on detektoristid leidnud, ei ole neist keegi veel rahapaja otsa komistanud. Heiko Vaalundi peab enda põnevamaks leiuks hõbedast kaelavõru, mis ilmselt pärineb 13. sajandist.

Taga ei aja detektoristid ainult vana ja väärtuslikku, vaid ka praegu paluvad inimesed appi üles leidma näiteks kadunud telefone või autovõtmeid. Küll aga pöördutakse detektoristide poole peamiselt murega, et õnnetul kombel on kaduma läinud abielusõrmus.

Vaalundi leidude hulka kuulub ka abielusõrmus, mis oli kadunud 47 aastat. Nii õnnestus mehel leida üles sõrmus ning tänu graveeringule suutis ta tuvastada ka selle omaniku. Kahjuks oli omanik meie hulgast juba lahkunud, kuid see jõudis siiski tagasi tema kaasani. Seda täpselt pulma-aastapäeval.

Detektorismini leidis Kamenik tee tänu sukeldumisele. Täpsemalt tuli sukeldumisklubis tihti ette juhtumeid, mil kaduma läks mõni väärtuslik lamp. Nii mõtles Kamenik, et ei taha hinnalisi asju veesügavusse jätta, vaid aitab need hoopis üles leida. Küll aga muutusid mehe leiud niivõrd populaarseks, et tema juurde pöördusid inimesed ka väljastpoolt sukeldumisklubi ja palusid abi kadunud asjade leidmisel.

Küll aga ei pruugi kõik väljakaevatav olla väärtuslik. Masin võib teha küll lootustandvat heli, ent hiljem selgub, et tegemist on näiteks pudelikorgiga. "Need kipuvad laulma hästi, aga midagi toredat ei leia," sõnas Kamenik.

"See on sõltuvust tekitav," rääkis Vaalundi enda hobist. Ka Rea Laisaar lisas, et kadunud asjade otsimine mõjub kohati meditatiivselt. "Tegevus ise on selline vahva," lisas ta.