Head annetajad ei saa eraisikutele antud raha kasutust kuidagi kontrollida

Foto: ERR

Eesti rahvas on aina heldem ja annetas 2020. aastal ligi 50 miljonit eurot, kuid keeruline on vahet teha adekvaatsel ja kahtlasel heategevuskampaanial.

Viimastel nädalatel on kaasa elatud muusik Tõnu Raadikule, keda tabas Mehhikos südamerike ja kelle päästmiseks korjati suur summa. Nüüd aga on viiteid, et eestlast opereerinud kliinikul on kombeks kasseerida ulmelisi summasid. See on üks näide, kus heade kavatsustega kampaania jätab kehva järelmaitse, sest paraku mitte kõik, kes raha küsivad või kelle kätte see viiakse, ei pruugi olla ausad.

Viis aastat tagasi annetati ainuüksi ametlike heategevusorganisatsioonide kaudu 30 miljonit, aasta eest juba 50 miljonit, millele lisandus hoomamatu hulk isetekkelisi korjandusi. Teisalt ongi eeskätt just sotsiaalmeedias sagenenud erakampaaniad tekitanud mitmeid küsimusi.

"Need juhtumid, mis selgelt osutuvad skandaalseks või petturlikuks, tegelikult õõnestavad kõikide annetajate turvatunnet vähemal või rohkemal määral ja usku sellisesse heategevusse kõige ehedamal kujul," rääkis vähiravifondi Kingitud Elu juht Toivo Tänavsuu.

Kertu Kirsipuud võib nimetada sariannetustekogujaks. Tema tütar Jete Lisee sai sünni käigus kesknärvisüsteemi kahjustuse, mille tõttu ennustati, et tüdruk jääb elu lõpuni lamavaks haigeks. Kuigi järgnevatel aastatel tabas neid veel mitmeid saatuselööke, sh jättis isa lapse ja Kertu maha, on nüüd nelja-aastane tirts ületanud arstide prognoose.

"Tänaseks läheb ka väga hästi - tal on väga tugevad jalad. Ta suudab enda jalgade peal seisulauas seista," rääkis Kertu Kirsipuu. "Paljud asjad jäävad selle taha, et tal on ebastabiilne peahoid. Hetkel näeme palju vaeva, et saaks selle stabiilsemaks."

Seetõttu on üksikema, kes jagab eluaset oma vanematega, mitmel korral palunud annetusi - alates otse ettevõtjatelt abi küsimisest kuni avalike Facebooki postitusteni. Seal samas sotsiaalmeedias on aga kõlanud ka kriitikat, miks üks inimene ühtelugu raha kogub.

"Riigilt - minul on osaline töövõimetus 240 eurot, Jete Lisee puuderaha on ka 240-250 eurot ja siis lastetoetus 60 eurot ja rohkem ei ole," selgitas Kirsipuu. "Meil on ka kohtus välja mõistetud et Jete Lisee isa peaks kõigist abivahenditest 50 protsenti maksma, aga hetkel seda pole olnud. Seal on selline suhtumine, et sa korjasid ju internetis, mis mina pean maksma."

Tilk tõrva rikub maine

Lastefondi strateegiajuht Siiri Ottender-Paasma, vähiravifondi Kingitud elu eestvedaja Toivo Tänavsuu ja Praxise juht, iga-aastaste annetamistalgute korraldaja Urmo Kübar ütlevad kui ühest suust, et heategevus on nagu ühine anum, kus juba väike tilk tõrva rikub ka teiste mainet ja vähendab huvi raha annetada.

"Heategevus Eestis ei ole veel väga pika traditsiooniga ja juurdunud ehk meie kultuuris. Tõepoolest iga annetuse koguja ühtlasi mõjutab ka seda kultuuri. Ja kas siis heas või halvas panustab sellesse, mida heategevusest üldse arvatakse, kuidas sellest aru saadakse," sõnas Urmo Kübar.

Üks värske ja vastuoluline juhtum puudutab Tonyt, kelle pere korjas juulis raha, et seljaajukasvajaga noormees Saksamaale operatsioonile saata. Soovitud 127 000 eurot koguti elava meediakajastuse toel tundidega, kuid Saksamaal lõpuks operatsiooni ei tehtudki. 19-aastane Tony suri novembris. Sotsiaalmeedia läks uuesti kihama, kui pere, kes esialgu lubas ülejäänud raha annetada vähiliidule, teatas, et kavatseb hoopis täita Tony viimase soovi ja kasutada seda seemnerahana kohviku või restorani loomisel.

"Minu hinnangul oli see pettus," ütles Siiri Ottender-Paasma. "Selles mõttes, et annetaja oli teinud oma annetuse Tony ravi rahastamiseks, mitte restorani avamiseks või veel millekski muuks. Aga minu teada ei ole ka täna ühtegi hooba, et seda kuidagi kontrollida."

"Inimene, kes on oma raha vabatahtlikult andnud võõrale inimesele - juriidiliselt on seal üsna raske ilmselt leida neid põhjusi, kuidas seda raha tagasi saada olukorras, kus sa tunned, et seda ei ole kasutatud nii, nagu sa soovisid," lisas Urmo Kübar.

Rahasaaja pole kohustatud aru andma

Fondijuhid ja professionaalsed annetuste kogujad ei väida, et neil peaks olema korjanduste monopol, aga juhivad tähelepanu, et kui heasoovija kannab raha vabatahtlikult kellegi teise eraisiku kontole, siis pole raha saajal sisuliselt mingit juriidilist kohustust selle kasutuse kohta aru anda. Sealhulgas ei tea annetajad tegelikult, kui palju ikkagi kontole laekus või mis saab rahast juhul, kui seda laekus soovitust rohkem või jäi hoopis puudu. Samas on MTÜ-del üldjuhul aruanded ja komiteed, kes raha edasi jagavad.

Asjatundjate sõnul on erakampaaniad mõnikord ka justkui kergema vastupanu teed minek kas või selle pärast, et ühismeedias postitada on lihtne, tulemus on kiire ja keegi dokumente ei nõua.

Haigekassa juhi Rain Laane sõnul pole harvad juhtumid, kus ka nemad loevad esimest korda abipalveid sotsiaalmeediast või ajakirjandusest ning nende poole pole keegi pöördunudki. "Me aitame Eesti inimesi ja see on meie ülesanne vastavalt solidaarsele ravikindlustusele - aidata abivajajaid. Solidaarses kindlustussüsteemis on üks oluline komponent - me käsitleme kõike diagnoose ja kõiki juhtumeid ühetaoliselt. Kui oleme kokku leppinud, et sellise diagnoosiga saab inimene sellist ravi või ravimit, siis kõik inimesed saavad. Me ei tee vahet tema kuuluvuse, tausta või muude tingimuste osas. Kõik peavad saama, ja see on ka üks põhjus, miks, kui tuleb uus ravim, siis kohe me ei saa aidata, sest natuke kulub aega selle jaoks, et hinnaläbirääkimised edukalt lõpetada."

Ravi ei toetata

See toob teise suure teemaderingi juurde. Sageli kordub neis postitustes fraas "haigekassa seda ravi ei toeta". Viimasel ajal heidetakse seda ette isegi vähiravifondile, mille loomise põhjus oli just rahastada kallist viimase võimaluse ravi, mida Eestis veel maksumaksja ei kata.

"Enne jõule levis sotsiaalmeedias selline lugu, kus sõbrad kogusid annetusi ühele noorele mehele, kellel oli minu mäletamist mööda ajukasvaja. Ja postituses tehakse selge etteheide vähiravifondile, et näete, isegi nemad ei toeta! Jaa, tekkis palju küsimusi, aga miks?" rääkis Toivo Tänavsuu. "Ma ise ka korra ehmatasin, et mis nüüd siis, kas me tõesti oleme teinud midagi niisugust? Selgus, et jah, tõepoolest, see inimene on saatnud meile taotluse, aga ilma arstipoolsete dokumentideta, ilma arsti suunamiseta. Järelikult võis olla olukord, kus ta kusagilt luges, et mingisugune imerohi on olemas, mis teda võiks aidata, aga arst ei andnud oma nii-öelda õnnistust kaasa. Selliseid juhtumeid kahjuks on."

Märkimisväärne osa erakorjandustest on sellised, kus Eesti riik või fondid on loobunud, sest soovitud protseduur ei ole teaduspõhine või ravi osutaja usaldusväärne. Asjatundjad näevad paraku alatihti, kuidas justkui kõlavate tiitlitega tegelased välismaal pakuvad parandamatus olukorras inimestele kalli hinnaga võltslootust

"Välisravil on väga selgelt neli kriteeriumit. Kõigepealt see ravi peab olema näidustatud ehk sa tunned, et tahad seda ravi saada, aga kui arstid ütlevad, et sul seda vaja ei ole, siis ei saa aidata," selgitas Rain Laane. "Siis oluline kriteerium on, et seda ravi Eestis ei osutata. Just vaatasin statistikast, et eelmisel aastal kokku tuli meile 77 välisravitaotlust, millest me üheksat ei saanud rahuldada, sellepärast et seda ravi sai Eestis teha. Ja siis on hästi oluline, et see oleks meditsiiniliselt tõendatud, ehk siis teaduspõhine. Viimane kriteerium on, et selle ravi õnnestumise tõenäosus peab olema üle viiekümne protsendi, mida siis hindavad arstid, kui nad konsiiliumi poolt soovituse annavad minna välisravile."

Kui riigi künnis on küllaltki kõrge, siis fondid aitavad sageli ka neid, kelle tõenäosus on väiksem ja on isegi juhtumeid, kus rahastatud on sisuliselt lähedaste meelerahuks - et saaks öelda - kõike sai proovitud.

Tänavsuu sõnul annavad uhked välismaised kliinikud sageli inimestele võltslootust.

Mis on asjakohane ja lubatud?

Teemas on palju detaile ja eetilisi karisid ning iga juhtumit tuleb vaadata eraldi. Sageli ei ole küsimus, et inimene teeskleks haigust või vigastust, vaid mis on asjakohased tervisega seotud kulutused? Näiteks laps vajab kallist ravi, aga kui mitu sugulast peaks kaasa sõitma ja kas nad peaksid peatuma samal ajal spaas? Või kuivõrd võib haigusega seotud raha kasutada elutingimuste parandamiseks? Näiteks tekitas küsimusi, kui Jete Lisee ema ostis koju kliimaseadme, mida pärnulanna sõnul oli vaja tütre hapra tervise tõttu.

Kaks aastat tagasi koguti Jete Lisee jaoks raha ka saates "Inglite aeg", et tüdruk saaks ravile Saksamaale, kus on lootust isegi tüvirakusiirdamiseks. Selleks kogunes 50 000 eurot, mille eest on praeguseks ostetud abivahendeid, kuid ema loodab, et kui covidi piirangud kaovad, saab siirdamine toimuda. Seni saab Jete Lisee kaks korda nädalas Saksamaalt videosillavahendusel füsioteraapiat, mille maksumus on 500 eurot kuus.

Füsioterapeudid leidis Kertu Kirsipuu Facebookist.

Meditsiin on äri

Näide, kuidas ravi on suur äri, kerkis viimati üles eelmisel nädalal, kui Mehhikos südamerikke saanud muusiku Tõnu Raadiku toeks korjati ligi 100 000 eurot, sest kindlustus keeldus algul kulu kandmast. Head uudised on, et elupäästev operatsioon tehti, kindlustusfirma muutis hüvitamise osas meelt ja annetajad saavad oma panuse justkui tagasi, aga halb uudis, et kliinik esitas tagantjärgi poole miljoni eurose arve. Ajakirjanduse andmetel ongi kõnealuse kliiniku käekiri välismaa patsiente nöörida.

"Me täna näeme fondis tegelikult, et päris röövellik maailma on kogu see meditsiinimaailm. Kui patsient juba kätte saadakse, siis tahetakse ka raha kätte saada," kirjeldas Siiri Ottender-Paasma., kelle sõnul tuleb inimestel hoolega jälgida, et nahka üle kõrvade ei tõmmataks.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: